Seitsmes võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. Saada oma odav muinasjutt toimetus@ypsilon.ee ning võid pääseda eetrisse ja võita!

Ohverdus

Padja alla ei tohi midagi jätta, sest rotid viivad selle muidu ära.

Jah, rotid. Inetud, suured, määrdunud pruunikashallid rotid, kelle teravad ja kollased hambad on mürki täis. Nende pikk, roosa saba on kaetud soomustega ja need on nii külmad, et jätavad nahale jäljed.

Nad haisevad võikalt, kuid siiski ei tunne ükski magaja nende lähedust. Rotid teavad alati millal tulla - siis kui uni on kõige sügavam ja magusam.

Nad viivad minema kõik. Kõik, mis on padja alla jäetud, peidetud. Nad ei halasta isegi siis, kui need on kellegi viimased toiduraasud, kellegi kalleim varandus. Olgu need paar viljatera, kartulikoor või šokolaadist mälestus-medaljon. Rotid viivad need oma pessa ja lihtsalt hoiavad neid nagu varandust.

Aga rotid tulevad tagasi, alati öösel. Nad ajavad magaja üles ja... ja tahavad talt endale nime. Nime, mis neile sobiks. Nad on nimetud, sünnist saati nimetud ja nad peavad endale nime saama, igaühel peab olema nimi, et end teiste seas ära tunda.

Aga kui ülesaetu ei oska rotile nime anda, võtab too talt silma, mis hetkega muutub klaaskuuliks ja rott neelab selle alla. Ja enam ükski rott ei röövi enam toda inimest. Ta on tõestanud, et ei oska nime anda.

Aga kui ülesaetu oskab anda rotile nime, nime mis sobiks, jääb rott talle igaveseks truuks. Toob talle röövitud esemed tagasi ja hakkab varandust kokku vedama.

Aga kui roti uus patroon on õilis, siis ütleb ta rotile, et too viiks kõik röövitud asjad omanikele tagasi.

Ja kui ta on veelgi suuremeelsem, ütleb ta rotile, et ta annaks ka silmad tagasi.

Aga selleks peab ta ohverdama oma silma.

Ohverdusteta ei saa.

*

Libahundid

See oli sajandeid tagasi, kui libahundid liikusid vabalt tavainimeste seas ringi ja neid kutsuti teiste nimedega. Kui kord olid libahundiks käinud, siis ei pääsenud sa enam selle metsikuse ja vabaduse hõngust, mis sulle metsas jooksmise ja küttimise peale külge jäi.

Neid inimesi, õigemini libainimesi, oli palju, kuna igaüks pidi proovima seda vabadust,  värske vere maitset.

Loits oli kõigile selge. See tiirles inimeste seas nagu uudis, et kubjas on jälle kellegi oimetuks peksnud. Ega loitsus olnudki midagi rasket - kui olid juba kedagi loitsimas näinud, jäi see sulle meelde nagu su enda nimi. Piisas öelda vajalikud sõnad ja tõmmata küünega üle paljaste säärte.

Aga neid inimesi peljati. Peljati kuna nende teravad hambad paistsid alati nende huulte vahelt ning küüned kasvasid teravaks ja keerdu nagu kiskjatel ikka. Nende kehale kasvas karv nagu künkale muru nii, et nad pidid üksinda saunas käima ja vältima oma keha näitamist. Tegelikult noid libainimesi oma uus kasukas üldse ei häirinud – külmas kliimas oli sellega isegi soojem. Need olid teised inimesed, kes pelgasid muutunud keha näha.

Vahel nähti neid libainimesi raiepaku juures kanapäid söömas või mõnelt surnud kitsetallelt nahka maha kiskumas ja tema noore lihaga maiustamas.

Nad elasid üksinda väikestes hurtsikutes või koobastes.

Nad teadsid kõiki oma vendi ja õdesid, nad ei jätnud neid eales. Kurja saatuse vennad on kõige lähedasemad.

Nende ulg kostis miilideni ja nende urinaid tundsid kõik.

Aga ega külarahvas nendel libainimestel niisama külas hulkuda ei lasknud, nad andsid neile töid, nagu küttida mõisahärra metsades hirvi ja jäneseid kui endal olid loomad külma ja tõvede tõttu hinge heitnud.

Ja libainimesed tegid seda meelsasti, veremaitse erutas neid, loomade karjed panid nende silmad läikima.

Aga ega mõisahärra Rörfötten rumal olnud, ta teadis. Ta teadis, et tema maadel liikuvad ringi roojased elukad, kuradi vennad, keda Jumala valgus ei soojenda. Nende sees on vaid põrgu pimedus ja kurja hingus.

Aga ta teadis ka, kuidas neist lahti saada - hõbekuulid.

Ja ta tahtis isiklikult jumala vaenlase hukata, tahtis näidata oma võimu, tahtis lunastada oma patte, mis ta nooruses teinud oli.

See oli udune hommik, kui mõisahärra koos oma vanema poja ja mõne parema küti ning sulasega metsa ratsutas, püssid hõbekuulidega laetud. Ta teadis, et libahundid kütivad öösiti, aga öösel oli olnud maru ja kõuemürinat oli kuulda kuni päikesetõusuni, mis aga jäi veel pilve tagant tulemata ja seega kahtles Rörfötten, et isegi libahundid sellise ilmaga ringi hulguksid.

Ta ei võtnud koeri kaasa, need lollid ei saa aru kellega võivad silmitsi seista ja isegi kui koer oleks hundist tugevam, ei tahtnud ta, et too soe verega kokku puutuks. Koerad, nagu teada, kui saak käes, tormavad kohe värsket verd lakkuma ja nii võib ka tema selle saatana tõve saada.

Nad läksid aina sügavamale metsa eeldades, et hunt pesitseb just seal, kuid nad jätsid kahe silma vahele suure tumeda varju mis põõsaste vahel kükitas ja neid üksisimi jälgis. Ega hundil polnud vaja kaua mõistatada, mida need võõrad tema maadel teevad (mõisahärra väga nendele maadele ei tikkunud). Hõbeda lõhna oli ta juba kaugelt ära tundnud – oskus millega neid oli õnnistatud.

Ta tahtis nad minema ajada. Need, kes roomavad omaenda orjuses, ei sobi tema vabasse maailma. Aga ta oli juba nii kaua "vaba" olnud, et oli unustanud, kes on inimene ja mis on tulirelv ja selles teadmatuses ründaski ta viimasena lonkivat sulast, tappes ta ühe hetkega.

Lakkudes korra värsket sooja verd oleks ta kohe ka teisele selga karanud, kui poleks kärgatanud kolm pauku - Rörfötteni, tema poja ja ühe parima küti püssist. Ja need kuulid tabasid looma kolme kohta: kõhtu roiete vahele, paremasse esikäppa ja paremasse kõrva. Ja just see viimane oligi surmav. Aga enne seda jõudis loom kuuldavale tuua hädakisa mis pidi kõrvakiled lõhkema panema. Hundi keha põletati kohe sealsamas tuhaks ja pritsiti püha veega üle.

Öö. Rörfötten lebas rahutult oma naise kõrval ja püüdis magama jääda. Midagi imelikku segas ta und. Mingi nähtamatu kohalolek, nagu oleks tolle hundi roojane vaim teda kummitamas. Iga kord kui ta silmad sulges, kuulis ta mingit urinat. Tasast ja kauget, kuid selle eest tegi kõvasti hirmu. Aga kui ta silmad lahi tegi, lakkas urin sama kiiresti kui oli alanud, nagu see uriseja asuks vaid tema silmalaugude taga.

Ta sulges silmad ja kuulis jälle urinat. Lehkas niiskuse järele, kõdu hõng oli vänge ja ta huultel oleks olnud nagu värske veri. Kellegi kuum hingeõhk kattis tema nägu, võib-olla naise oma, aga miski surus talle rinnale, teravad küüned kohe nahka puutumas. Ta avas hirmuga silmad. Tema peal oli kummargil must kogu, mis sügise valguse käes oli peaaegu et nähtamatu, peale tema kollaste silmade, mis olid Rörföttenile kuidagi liiga lähedal. Ta lõi risti ette.

"He-he-heee," irvitas olend ja midagi karvast riivas mehe nägu - torkivad karvad mis haisesid rõvedalt. Rörfötten tahtis hakata palvet lugema, kuid ta märkas, et neid kollaseid silmi on tema ümber veel terve hulk.

"Mi-mis see p-peab t-tähendama?" 

"Seda," vastas olend tema kohal, "et vabasid olendeid ei koksata niisama maha." Mõisahärra vatas kohkunult üles kus polnud mitte pime lagi vaid tähistaevas.

"Te olete libahundid?" päris ta siis, kui hakkas taipama, mis elukad need sellised on.

"Ei," kostis ühine vastus. "Meie oleme surmakuulutajad, surmaviijad. Surm on meie vabaduse piiraja. Ja sina tungid meie valdustesse ja tood meie vangistaja kaasa!"

Urin oli tõusnud surmakuulutajate vahel ja nüüd oli näha nende valgelt läikivaid kihvu.

"Sul on jultumust tappa meie vend ja mitte matta tema keha. Sa saad meie jõhkraima karistuse, mis eales keegi näinud on."

Miski hakkas mehe jala külge, miski terav mis tungis luuni. Ja nii ka kätesse.

Ta jõudis vaid haledalt karjatada enne, kui ta keha ei olnud enam tema.

Leides läbi puretud mõisahärra keha kest risteed, ümberringi hundi jäljed ja verepritsmed, kahtlustati kohe libahunte.