ODAV MUINASJUTT ⟩ Julio Varulio: On ka ühesilmne kuningas

Illustratsioon: Illustratsioon: Mihkel Lappmaa
Copy

17. võistleja Ypsiloni odavate muinasjuttude konkursilt. Neist kahe enimloetuma auhinnafond on 650 eurot. 

Elas kord üks pink. Ta oli esimesest reast paremalt kolmas, pikk elu seljataga ajakirjanduse ja kommunikatsioonide intstituudi II auditooriumis.

"Aga miks te meile pingist pajatate?"

Just sellepärast, et siin loos juhtub selle pingiga midagi erakordset, mu armas lugeja.

Ja see lugu on selline:

I maailma tsivilisatsiooni pühakirja edasikandjad on valitseva võimu all töötavad vanad mehed, kes sõidavad valgete berlingodega, mille peal kirjas "Kapitalistliku Eesti Posti Paremik", lühendatult KEPP. KEPP hakkab pihta juba päikesetõusuga, varavalges, kui mõnus mootorimüra su akna taga sind üles äratab, läbi ukseava pühakirja poetab. Pühakiri kannab mitut nime, näiteks üks neist on "hansapost", leidub ka "maxima't"; "coop'i", kõrgema seisusega kodanike alumiinium-portaalidesse ilmuvad näiteks "kaubamaja" kirjad. Inimesed käivad templites, täis erinevaid osakondi rahuldamaks materiaalset iha alates nutiseadmetest kuni tähendusrikaste esoteeriliste esemeteni, mis kahjuks kannavad pelgalt dekoratiivset eesmärki, nendele, kes tahavad ainult näida erilistena või parematena. Järgitakse neid, kelle staatuse määrab number "followerite" all. Mida suurem, seda mõjukam.

Selline mõttelõng sai katkestastud kõrvalhoonete ehitusest kõlavate haamrilajatuste poolt, kui noor naisterahvas oma uuest korterist välja astus. Preili Maribel oli eesootavast esitlusest parajalt närvis ning kirglik viha, kapitalismiusku teokraatia vastu, mis tema meelest parasjagu ühiskonnakorraldust dikteeris, kergitas ilmekaid analoogiaid, millega kaasõpilasi meelitada liituma tema liikumisega. Kodutööst oli tal kama. Lõpuks on võimalik midagi päästa, mõtles ta sära silmis.

Ta seisis kõrge auditooriumi ukse taga, näppude vahel musta tindiga ideoloogiliste mustritega täis kirjutatud pärgamendirullid. Ukse tagant kostis aeg-ajalt karjeid ja möirgeid. Ta avas ukse, pilt, mis avanes, oli nüüdseks tavaliseks kujunenud. Moonirulle loobiti ühest nurgast teise. Kõrgemal paremate istmete juures kraaksus trobikond vareseid kui nad nädala vanuse laiba pealt liha nokkisid. See olid Margus. Ta kuulis eelmise nädala seminari pausi ajal pealt ühe poisi ja tüdruku dialoogi.

"Mihkel, anna andeks. Vaata ma olengi selline. Ma olen skorpion... "

"Mis mõttes!?"

"Noo, mul vahest juhtub nõnda, et ee… võin teiste inimestega ee.. nagu magada.. ja siis ennast ohvriks teha."

Lisas veel itsidades: "Skorpion, noh, tead küll."

"Oota, mis märgis sa üldse oled, Mihkel?"

Aga Margus otsustas selle peale ära surra. Seal ta nüüd puhkab. Maribel tundis Margust, ta teadis, et kui temast välja teeb, muutub ta olemine kurvaks. Pealegi, üks tähtis esitlus on vaja läbi viia, peab keskenduma.

Ta leidis endale koha, see paremalt kolmas esimeses reas tundus parajalt puhas ja häirimatu kogu metsistunud kursuse keskel. Ta tervitas vaikselt kaasõpilasi, kellest ta möödus, näos ilme, nagu ta teaks midagi, mida teised ei tea. Milline privileeg. Aga lendavatest moonirullidest ta ei pääsenud. Kunagi olevat keegi esmakursuslane üht kaasõpilast moonirulliga visanud, keegi ei tea, miks ta seda tegi aga jube naljakas oli. Nüüd on see õpilaste viis, kuidas oma meelt lahutada. Toidupanga õnnetus on kondiitriäri õnnistus. Küllaga öistel tundidel kadusid need moonirullid ikkagi kuhugi. Küllap on see madalapalgalise professori saladus.

Ühest uksest astus sisse professor Ahven, lahke härra halli habemega, kelle jaoks elu on oma võlu kaotanud, masendusest vaevatud võis ta pidada kuni tunniajaseid epistleid harimatusest ja lodevusest karjale tudengitele, kes elu eest proovisid mitte magama jääda. "Aga muidu läheb hästi?" küsis ta tavaliselt monoloogi lõpus, lootes olukorra helgemaks muuta, kui sai aru, et triivis jälle liigselt depressiivsetele madalikele. Lõppude lõpuks oli õpilastel üsna suva.

"Kes on valmis esitama oma kodutööd?" küsis Prof. Ahven

Maribel vaatas ringi, auditoorium oli maha rahunenud. Ta tõstis vaikselt pärgamendid enda ette, et need lahti rullida ja üle vaadata.

"Ehk teie, Maribel?"

Maribelil jäi selle peale hing kinni. Neelatas korra ja vastas häbelikult: "Lahke härra… muidugi."

Ta tõusis püsti ning liikus tasaselt auditooriumi ette. Professor Ahven istus oma arvuti taha ja hakkas midagi klõbistama. Pärgamendilehed värisesid tema habraste sõrmede vahel. Pilk liikus paar sekundit mööda groteskset vaatevälja, ta tajus perifeerias sosinat, sügelemist ja matsliku nihelemist. Eirates vajadust saada oma kohal-olekuga saali ees absoluutselt iga kuulaja tähelpanu, alustas: "Head kuulajad, hiliskapitalismi…"

Maribel kogus iga ühiskonda kritiseeriva lausega rohkem enesekindlust, rohkem tähelepanu publikult. Esimeses reas asuval studioosusel ila tilkus, olles lummatud ja kaasa haaratud tema idée fixe'st. Auditooriumis kõrgenes õhin ja hakkas kostma ergutavaid hüüdmisi. Maribelil suu nurgad tõusid vastupandamatult, kui kuulis heakskiitvaid remarke. Silmad lõid särama ning ta lõpetas oma paatosliku esitluse iga sõna ajal rusikaga õhku tagudes: "Liituge Ühtse Tule Orduga!"

Aplausist pahviks lööduna seisis ta nüüd märatseva publiku ees. Ta poleks eales oodanud sellist reaktsiooni. Professor Ahven tõusis püsti, tänas Maribeli ja palus tal oma kohale tagasi minna. Maribel istus maha ja nägi projektori pilti seinal. See oli pausile pandud video väiksest kassipojast pappkasti kõrval.

Professor Ahven žestikuleeris kätega ja rahustas auditooriumi. Momendiks tekkis vaikus. Maribel oli segaduses. Professor alustas: "Küllaga Maribel, pean ma vabandama auditooriumi segava oleku eest. Nimelt mulle saadeti video, kus kassipoeg proovib pappkastist välja saada." Professor muigas ebalevalt. "Aga kahjuks oli projektor veel arvutiga ühendatud." Maribel vaatas küsivate silmadege professori pool ja siis enda ümber. Ta tundis kintsude vahel järsku midagi sooja. Segaduses toimuvast, pööras pilgu maha, ja nägi, et oli ennast täis kusnud.

Ja nii, mu armas lugeja, sai auditooriumi viimane puhas pink lõpuks sisse õnnistatud. Ning kui Margus veel täiesti kontideni laiali ei ole kistud, istub ta innustatud õpilaste kõrval veel siiani.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles