ODAV MUINASJUTT ⟩ Triin Tasuja: Parfüümipoe juhataja

Elas kord üks väike tüdruk Ida-Virumaal, kelle ema oli venelanna ja isa eestlane. Nad ei saanud eriti hästi läbi, või kui said, siis nii kirglikult, et käidi perega restoranis, aga kodus peksti üksteist. Hea, et neil kõik jäsemed siiani küljes on. Kui nad restoranis käisid, siis mõnikord vedeles restorani juures mõni surnud inimene. Või vedeles vanaema kahekordse kortermaja trepikojas kasutatud süstlaid. Väike tüdruk nägi neid koolist tulles vanaema juurde minnes tihti, see oli tavaline värk.

Kui tüdruk suureks sai ja Tallinna kolis, tõmbas teda tugevalt ilusate ja kallite asjade poole. Kuna ta teadis, kuidas inimestele meeldida, sest see tuli kirglike vanemate kõrval kindlasti selgeks õppida, et ta sõrmed lauasahtli vahel puruks ei rammitaks, siis saatis tüdrukut edu müügi maastikul. Ta lõhnastas ja meikis end iga päev korralikult, mõnuga ja iga päevaga aina elegantsemalt, nagu oleks ta sündinudki nii meeldivat tooni naha ja loomulikult pikkade mustade ripsmetega. Iga aastaga õppis ta juurde lugusid, mida saab ümbritseda värvide, lõhnade ja maitsega. Mida rohkem ta jutustas, seda rohkem oli tema ümber inimesi, kes teda kuulasid, sest ta rääkis igaühele seda, mida too kõige enam kuulda tahtis. Kuulaja kommentaaridest lähtuvalt läks ta jutt aina suuremaks ja veenvamaks ning kui ta lõpuks juba väga osavaks sai, hakkaski ta teisi oma juttudega valitsema.

See oli aeg, mil temast sai Parfüümipoe Juhataja – kogu tema loomus võttis astroloogilise amplituudi, mis ühendas omavahel kõik lülid, mis jäid Tarbija ja Parfüümi galaktika vahele.

Ühel päeval läks Parfüümi Maailma seifist kaduma kõik selles olnud lõhnaraha. Poolikutest lõhna- ja šampusepudelitest ümbritsetud väike ruumike oli Parfüümipoe Juhataja pärusmaa. Kui lõhnameistrid ette teatamata vaatama tulid, kuidas pudelikeste müük edeneb, avastasid nad kurbusega, et šeif on tühi. "Kuidas nii? Ometigi on ju pudelikesi vähemaks jäänud, …" ei mõistnud nad, mis juhtunud oli.

"Sel hetkel seda raha lihtsalt polnud seal," vastas PJ, kui ta ükshaaval oma alluvuses olnud sõbrad, kellele veel oli võimalik uusi versioone oma lugudest etendada. Millise melodramaatilise usutavuse ja traagilise ohvri ning oma töötajate päästjana ta sai veel ja veelkord oma privaat-showsid korraldada. Naiivsemad haldjad, kes ei tundnud teda veel piisavalt kaua ega polnud tema alluvuses töötanud, said tõesti uskuda tema illustreerivaid väiteid – seniajani, kuni nad raha kadumise ja PJ tegemiste vahelisi seoseid hakkasid nägema ning kuulma lähedasemate alluvate sõprade käest sama loo eri versioone.

"Kas Parfüümi Maailm ei olnudki parfüümigala sponsor nagu PJ väitis?" ohkas keegi kaugustest.

"Ah et selle tõttu me restoranis 100€ šampanjat jõimegi?" jõudis kohale luuletajale. "Esinemise eest varastatud lõhnake, ümmargune jutt sellest, kuidas kõik teda reedavad, ja unustatud lubadus mulle maksta, kuigi tantsijad ja lillemüüjad ju said raha … milleks maksta narrile, kui pudelitega, mida ta jagab, saab ennastki samal ajal purju joota," mõtles too kibedusega. Aga ta varrukal oli lohutav vaniljebukett ning ta ei suutnud PJ-d vihata. Nii väga ta temast ei hoolinud.

Võltsid lahkuvad. Vahumüüjaid on hakatud läbi nägema, sest kapitali taga valitseb tühjus ja moraalitus. Katk on lõhestanud rohkem kui ükski sõda või parteiline lahknevus suudaks. Mis saab pärast maailma lõppu ja surma?

Lõhn haihtub
nagu hing kehast
nagu poleks neid olnudki