ODAV MUINASJUTT ⟩ Teno Lehtpuu: Ewil Dnasty

Palun vabandust, aga seitsme maa ja mere taga Eestis elas vaid üks Jaan. Nagu muinasjuttudele kohane, olid ka tema vanemad juba surnud ning kaks vanemat venda parematele jahimaadele ära kolinud. Jaani isa oli kingsepp, kõige vanem vend omas kõrgharidust Viru Vanglas ning keskmine vend läks ära Soome ehitama; sest Eestis, olgugi, et siin saab palki, ja hästi, on mõttetu ehitada, kui mujal palk kõrgem. Jaan oli vaene kui kirikurott - iga päev tuli ta koju rahulikult lugematute ajalehtede virnadega ja küttis nendega oma väikest tuleaset.. Alati, tund-kaks enne kui korstnast tossu tuli, kostus tema pesast "Joppas või, matt?!" või midagi sellist. Kuna muidu oli Jaan tore ja tänaval väga ei häirinud teisi oma olemasoluga, lepiti kokku, et küllap ikka Jaani isal oli salaarmuke kuskil, kes võttis mehepoja oma kasvatada. Aastad olid möödunud ja küllap see naine oli põduraks jäänud, oli seinte vahel kinni ja Jaan - hea mees - oli talle seltsiks ning hooleks. Kui oli malemängu kuulda, siis naljatati, et Jaan elab kurja võõrasemaga - ei lase mehel kunagi võita. See selleks.

Ühel päeval tuli Jaan jälle koju talle pärandatud hurtsikusse. Kui oli ajalehed - ehk nagu ta ise muigab: peavoolumeedikumid - koldesse visanud ja aurugeneraatori mulksuma ajanud, avastas ta, et tulevee vaimu äratamiseks vajalik vili on otsas. Võttis siis oma sirbi ühes ja komberdas oma haigete puusadega suunaga väiksele põllulapile, mis asus naabrimehe veski taga. Tee sinna oli konarlik ja kive täis, tuli hüpata ja keksida. "Kaera-Jaan, Kaera-Jaan" viskasid Jürka lapsed teda kividega, naersid ja jooksid minema. Põllulapile oli "Eramaa" silt püsti pannud - pettumus! "No kurraat! Jälle peab selle veskiga sõdima hakkama" ja võttis lonkimiseks suuna Jürka poole. Jaan oli unustanud oma naabrile sellenädalased kümme taalrit ära maksta.

Jüri juba ootas, vasar käes - hoiab seda alati vööl, kui on võlgnikke oodata - kellele vits, kellele haamer. "Noh? Võlg on võõra oma! Tulid ära maksma? Tahad lonksu? Kallis, aja kohv keema ! ..."

"Kulla Jürka, ära kiusa mõruga, niigi kehv olla. Ma maksan ära, las ma homme". - "Ei, täna! Mine korja taarat, kui muidu hakkama ei saa; tead küll me protseduurilisi küsimusi ja nende vastuseid ju."

"No ole mees, Jüri, laena ratast siis - näed ju, mul tallad nagu sõelad juba!" - "Tead, ma ei ole halb mees, ratast sa ei saa, aga annan sulle sellised saapad, millega jaksad lausa seitse koormat ühes tassida, oled mulle ikkagi ustav naaber. Sobib, lööme käed?"

"No kurraat, uued abi-tossud, olen nõus!" Mehed lõid sirbi ning vasara kokku - naabritel kehtis omavahel saadikupuutumatus. "Kappa nüüd edasi!" ühmas Jürka, näitas sõrmega linna poole, keeras selja ja läks tuppa äsja toimunud umbusaldusest rääkima.

Jaan tormas kiiruga minema, teine noorus nagu isa rõõmud taldade all. Poole versta kauguselt oli kuulda kuskilt karjumist: "Mis mõttes kadunud?!" Aga see teda ei huvitanud, ...

... Muretud tallad muudkui täitsid eesmärke: üks, kaks, neli, kuus, seitse kotti! Ja ette sattus turuplats. Purskkaevu kõrval pargipingil istusid Jevgeni ja Mihhail, mõlemal silm sinine. "No kurraaat, jälle kaklesite? Kumb tugevam oli?" peatus Jaan nende juures, kotid täis, nüüd võib hinge tõmmata, "andke üks suits, kuulge". Popsutasid ja pajatasid siis olnust. Sinisilmsed olid eelmine päev vaidlema läinud: Miša väitis, et Ženja müüs tooreid tulpe, et puhta rohelised, et punased pidid ju olema ja samamoodi Jevgeni andis vastu, et Mihhail värvis teedele rohelised aasaribad ja seepärast inimesed hakkasid rohkem teeäärtes käima ning nende rahu rikkuma; et üks ajas isegi tema "kangelase" ümber ja siis läkski kakluseks; et kui rahu ei ole, järelikult sõda! "Nad on ju värvipimedad!" luksus kõrvalt pingilt Jürgen ja tuli ligi, mõlemad silmad sinised. "Mis sul juhtus?" imestas Jaan. "Tead, käisin eile Ruubeniga saunas, sai tema kurivarjudega võideldud peale ühte üleliigset poolikut..." - "Kuradikesed võitsid?" segas Jaan vahele. "Ei, ma niisama.. noh, et sai saunas käidud. Aga pärast siis Ruuben, va kavalpea, kui ajas põrgulised laiali, võttis ümbert kinni ja hakkas magusasti Eesti juttu ajama; et tead, tegelikult Jevgeni ja Mihhail on sisserändurite pojad ja neile tuleks nende õige koht ette näidata ..." "Hai!" ehmatas neid Ruuben pingi tagant - kõik ju vanad mereväelased-kamraadid - kolistas oma pambud Jaani saagi kõrvale, lõi kannad kokku ja kinnitas Jürgeni suust tulnut. Jutustasid veel natuke ja siis hakkas vembumees oma rasvaseid vuntse keerutama, põrnitsedes Jaani uusi ketse: "Kuulge, kas te teate, mis on sinine äratus?" - "Teame küll!" vastasid kõik, välja-arvatud Jaan, justkui ühest suust, "Lehest lugesime!"

"Miks mina sellest midagi ei tea?" oli Jaan hämmeldunud. - "Aga sellepärast, et sa loed vanu uudiseid, süvariiki, makulatuuri. Nüüd on nii, et tuleb lugeda uusi uudiseid!" tänitas Ruuben ja jätkas: "Nende lugemisega kaasneb suur õnn: rukkilill õitseb igavesti, pääsukesed hakkavad laulma vaid meie laule ja mis kõige tähtsam: neis lehtedes ei kardeta kirjutada! Kirjeldatakse seda, mis on päriselt, millest kõik aru saavad ja see ühendabki meid! Maha valitsus ja võim rahvale! Hunt saab meie rahvusloomaks! Õige kiskja, truu oma karjale! Mitte mingi siil... Rukkist rääkides, tead, sina, Kaera-Jaan..." - Jürgen andis tou Ruubenile ribidesse ja võttis sõnajärje üle: "Noh, tahad ka teada, mis on sinine äratus? See on selline pikem jutt, suu läheks paksuks; me peaks su taara ära viima - tead ju küll, et kui me riiki kiruma hakkame, hakkab tatt lippama: oleks vaja märjukest!"

Jaan vaagis järele natuke ja nõustus - aega veel on, jõuab uued kogutud - ja läks oma kompsudega jahile. Tuli tagasi, lõi pudelilt vindi raginaga maha ja: "Noh, Jürgensonid, võtame!"

Muruvaip oli näkku kinni ennast mätsinud, suunurgad ilased, pea huugab ja küljed valusad. "Juba öö või?" - oli esimene mõte Jaanil, kui end istuma ajas. Ei... Silmad rullis... Loputas rähmased silmad purskkaevus ja kissitas kaaslasi leida. Oli üksi jäänud ja pastlad ka läinud. "Küllap läksid varast taga ajama," mõtles ta ja keha täitis soe vaprusevärin: "Sinine äratus avab me silmad, kõik värvid ühinege! Vikerkaar kadugu lippudelt! Vikerkaar on meie jumalaga igavese lepingu tähis!" - Kui ilmekalt Ruuben ikka rääkis, päike säras oreoolina ta pea taga. Kui aus, rahvamehelik ja prohvetlik! Peale väikest sirutust ja suuremat sõõmu kaevuvett tuli Jaanile jälle meelde, et miks ta üldse linna oli tulnud. Lonkas paljajalu esimeste inimesteni, koputas randmele ja küsis viisakalt, et vabandage, palun, mis kell on? Vastati naeratusega: "Sorri ne panimaju." - "Turistid, vist, " ja tuigerdas edasi, igaks-juhuks läks vaatama poe taha, et äkki näeb tuttavaid. Mitte kedagi. Jaan hakkas nutma. Nutta oli valus, sest pisarad olid soolased. "Ära kurvasta," patsutas õrnalt õlale keegi. Jaan võpatas. Ta võib vanduda: tema kõrval seisis pesuehtne Buratino, no hea küll, peaaegu - sest puunukk oli hea haldja kostüümi riietatud. "Pisarad on vabad," jätkas ta ja nina kasvas. Hoopiski Pinocchio! "Oih, sõna on vaba - minu viga" ja nina kasvas veelgi. "Ole ettevaatlik kellega suhtled, ära tantsi kõikide pillide järgi, kell on kaheteist minuti pärast seitse, ma pean nüüd minema" ja sahises rutates minema. "No kurraat küll, mis tsirkus see veel oli?" turtsatas Jaan ja oligi tuju jälle parem. Mees otustas, et kuna läheb kiireks, kell kümme pannakse taarapunkt ju kinni, ta siis üritab Jürkaga kaubale saada. Ei taha vilja varastama ka minna: vend kirjutas vanglast, et seal juua ei saa.

Jõuab poolele teele ja kuuleb: "Härra, härra, kas te sooviksite Eesti õhku osta? Aga õppida kuidas põlevate kividega raha teha?" - Põlevad kivid ja raha? Midagi Jaanile! Keeras end teelt kõrvale ja vaarus mehe poole, kes oli suure seedri alla oma müügileti püsti pannud. "Jah, justnimelt, tulge astuge lähemale, nonäedsa, kui šarrrrmantne mees, armastab meie kodumaa puhast õhku, käib paljajalu, te olete Vabaõhumuuseumist, jah? Hehe, nii, jah, teeere, minu nimi on Juhan, meil on suuuurepärane pakkumine. Nii..." küünitas käed õhku ja murdis puult oksa, "pange nüüd silmad kinni! Jajah, heheh, juba on, no hästi! Hookuspookus! Oih, maha kukkus," kummardas ja võttis maast vilepilli. "Nii, selle vilepilliga võite te Eesti õhu oma kasuks nii tööle panna, et ükskõik millisele kivile te sellega ka ei puhu - see läheb põlema ja kui lõpuks ära kustub, muutub puhtaks hõbedaks! Kas usute? Peate uskuma!"

"Palju see vilepill maksab ka?" - "Teile sooduspakkumine, 99.99. Jah, te kindlasti mõtlete, et see on mingisugune pettus, et miks ma ei näita teile kuidas see võlukunst kõik käib. Ei saa näidata, kahjuks, jah, ma unustasin lisada - seda vile saab kasutada vaid ühe korra ehk siis tuleks valida võimalikult suur kivi millele puhuda, jah. Suppppperodav pakkumine, kui te nüüd natukenegi järele mõtlete! Kilekottide täis raha!? See on võimalik, selleks pole vaja isegi ämmasid! Kas kõlab naeuväärselt? Kõhklete? Te ei usu mind? Pole naist ega ämma? Rahaga on kõik võimalik! Peate uskuma, murrame läbi teie eelarvamustest!" - "Jah, aga murdke siis veel üks pisike oksaraag ja näidake sellega." "Ei saa! Kallis kraam! Kust me teame, et teil üldse raha on või et nõus olete ostma meie vilepilli? Laduge aga letile; võime teha ka järelmaksuga, aga ette pool sulas..." Pika taibuga Jaanile sähvatas maskeerunud puunukk ja tema hoiatus. "No kurraat, mul ei ole aega taielda, te ajate jama! Ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal! Mis häma te ajate?" Seedris käis plinn, oli kuulda tõmbluku häält, puust astus välja teine mees: "Juhan, pashli! Ja teie siin.. Te ei ole midagi näinud ega kuulnud. Kui midagi räägite edasi, siis keegi niikuinii ei usu teid, näete välja nagu oleksite fooliumimütsikesega päikest võtnud!" Ja mehed kadusid puu sisse, tõmblukk tõmmati kinni, väike mürin ning järgnes vaikus. Tulid teised mehed, ajasid Jaani eemale ning katsid seedri suure telgiga ning asusid midagi selle ümber ning sees toimetama.

Hetkeks hakkas Jaan mõtlema, et tema enam ei joo. Oli kuulnud küll igasugu Ruubeni saunakuradikestest, kes vahel pooletoobiste tõttu maa alt välja tulevad ning võidelda tahavad, aga see tänane oli juba liiast. Kurk kuivas ning sinikad kipitasid. Jõudis siis Jaan kuidagi Jüri juurde. Kedagi polnud kodus! Rändur ajas kassid ukselävelt laiali ja võttis nende nõust sõõmu piima - mis oli hapuks läinud. "Ptüi! Kama kaks, ma võtan oma vilja. Mina selle kasvatasin ja minu oma see on!"

Jõudes oma viimse energiavaruga kaerapõlluni, leidis ta sealt eest kentsakad olevused, kes tantsisid õõtsudes mingisugust ringmängu "Eramaa" sildi ümber. Ainult, et nüüd oli err emmiks soditud.

"Rahu olgu sinuga, maamees! Ära kaeble, mõtle positiivselt. See maa kuulub meile kõigile. Emamaa - see on kõik üks. Sina, mina, meie - me oleme kõik Maast ja Maa on osake Universumist. Kui sa tantsid meiega ja lubad, et täna rohkem ei joo, miks mitte, et homme ka - me aitame sind. Me anname sulle energiat! Me kuulame su mured ära ja oleme sulle toeks! Kallistame!" Jaan võttis soojad tervitused vastu, siis rääkis oma suurest seiklusest ning ajahädast, et taarapunkt on varsti kinni ja tal pole ühtegi taarat Jürile andamiks. Olevused muudkui hõljutasid ennast ja kordasid, et "Ära karda, ära karda, ole Universum ja kuula neid kosmilisi tuuli, kuula, lase neil ennast juhtida!" Jaanil hakkas sellest soiumisest juba väsimus tekkima, pikk päev ka selja taga ning võttis tallatud vilja sisse rätsepistmesse. "Väga hea, sa liigud meiega ühel lainel, jaa, just nii, ära soovi kellelegi halba, ära kaeba kellegi peale, jaa - muidu Kosmos teeb kõik sulle tagasi! Karammajammajaama, karammakarmajaama!" Jaan pomises nõustuvalt kaasa seda mantrat ning siis tilistati kellukest ja tants lõppes. Olevuste eestkõneleja hõljutas end Jaanile ligi, kummardas ta ees ning teatas, et nemad on Jumalolevused, et nemad saabusid galaktikast Kolm kus kõik Jumalad on sõbrad ning tiitliteta: võrdsed! Et kellelgi neil pole nime ega vara - kõik on ühine ja nii olema peabki - siis on kõik õnnelikud ja Universumist kaob kadedus, saamahimu, õelus ja pahatahtlikkus! Ideaalne! Ideaalne! Reaalne! Ideaalne! Et nad pääsesid siia Maale tänu Jaani vilja sisse tatsatud ringidele, et see on kõik aja ja ruumi juhtimine! Ahoi! Et kui poleks Jaani olnud, neid ei oleks siia mitte keegi juhatanud, aitäh, aitäh ja aitäh! "No jah, palunpalun, kolmeteist minuti pärast pannakse taarapunkt kinni, kas aitate siis mind? Ma pean Jürile võla ära maksma täna!" - "Jah, muidugi, sa oled nii hea inimene, kuulad meid ära ja me väga tahaksime, et sa meie sõnumi edasi annad; me aitame sind, siin on sulle üks energiajoogi purk - kui õigesti toimetad, siis see aitab sind välja kõigist muredest, jaa, lubad, et oled mõned päevad kained ja mõtled oma elu üle järele? Sa lausa hiilgad, Jaan! Nii ilus oled! Ära soovi halba! Ära taha, et see sulle tagasi tuleb! Universumis on kõik üks kulgemine, positiivsus laeb ja kannab edasi, lenda, keerle-pöörle, ole vaba halvast valitsemisest! Rahu, tööd, leiba; ole hea!" Jaanil oli juba tõsiselt paha olla, näost kaame, kurnatud ning oli tüdinenud sellest mölast: "Jaajaa, anna purk siia, teeme ära!"

Kosmilised olevused alustasid jälle oma tantsu, väänlesid käed taeva poole ja pealik muudkui sosistas transis: "Re-läks, re-läks, re-lääks..." ja Jaan avastaski end taarapunktist. "No kurraaat küll! Triipkoodil on sooduskleepekas! Mis pull see on?!" ja asus seda hoolega maha nühkima. Oh üllatust! Taara hakkas käes vibreerima ning muutus Gin purgiks. Kostus hääl, mis taoliste anumitega muinasjuttudes ikka juhtuda võib: "Ma täidan su kolm soovi!" Jaan ei hakanud sel korral midagi usutlema ega pikalt taidlema ning ühmas kiirelt ära: "Ma tahan, et KaKa valitsus kukuks!" Ja potsti, oligi häda püksis. "No kurraat, mis vandenõu see jälle on?" vihastas Jaan, "Raisk küll!" - "Palun vabandust, aga nii sa soovisid ju! Proovi uuesti, mõtle positiivselt!"

Nüüd võttis Jaan hetkeks aja maha, mõtles kiiresti, kes või mis ta elus head on, peast kumasid läbi Ruubeni jutud revolutsioonist ja uuest võimust; õigemini võimalusest, sest valitsus on paha; et oma hiilguse oli ta saanud kelleltki Varrolt ning teistelt tõerääkijatelt.. "Voh! Ma soovin, et Varro saaks kuningaks!" Ja naktsi oli tal süles beebi ning taarapunkt kingitusi ja tittedega rahvast täis.

"Mis see veel on, kelle vaimusünnitus see on selline?! Tule välja põrguline, näita end!" - "Hea küll, sul on õigus, "Gin" võib tõesti sarve hakata. Aga ära teota püha riitust! Vist läks valesti sel korral, tõesti, siin purgis on halb kuuldavus. Kaja on selles kõiges süüdi! Kuulsin, et soovisid varrud omale kuningaks. Aga välja ma tulla ei saa, ei mahu. Ole hea, küsi kelleltki pastakat ja paberit ning kirjuta oma soov ja pista see pilust sisse!" Varrulised olid kuuldel, toimuvast põnevil, üks neist ulatas Jaanile vajaliku. Aeg hakkas otsakorrale saama, pikka mõtlemist Jaanil polnud: "Ma soovin, et mul oleks raha koguaeg," keeras paberitüki rulli, koputas selle taarasse ja viuh! Jaan oli kadunud - läks kuradile! Mis juhtus? Kuna Jaanil kunagi raha polnud, siis tema koguaeg oli tühine ja seda muinasjuttu pole ka isegi olemas kunagi olnud!

"Jaaaa purgis!" hüüdis onu Robert ning aevastas. "Terviseks! Eepik kassashitt, hehe, eepik, eepik," ronis Hans purgist välja, võttis selle üles ning pistis taaraautomaati. Trükitud tšeki andis Robertile, sai vastu viis senti. "Cash-money, sharing is caring!" naljatas veel otsa ning tõmbas Roberti suled oma õnnehigiste sõrmedega pisikutest puhtaks.

Loo moraali:

Kirjutada kokku või lahku - vahet pole? On küll! Olenevalt kontekstist keegi võib Sinust väga valesti aru saada. NB! Tagajärjed!