Eestis on Tartu, Narva, Pärnu ja Kohtla-Järve elanike jagu igapäevasuitsetajaid, kes pole suutnud suitsetamisest loobuda vaatamata sellele, et tobi tegemise kahjulikud mõjud ja vähkitekitavad omadused on kõigile ammu pealuu sisse löödud.

Pea iga aasta korraldab Tervise Arengu Instituut erinevaid kampaaniaid, mille sõnum on põhimõtteliselt sama „Lõpeta kohe suitsetamine, see on sulle halb“. Aga vaatamata postritele sätitud tuntud, noortepärastele ja poppidele suunamudijate manitsustele või eeskujule ei tundu see väga kellegile korda minevat.

Jah – te võite öelda, et suitsetamine väheneb. Ja teil on õigus. Aga väheneb aeglaselt ja see ongi probleem.

Kui koroonaviiruse tulemused on kohe nähtavad, inimesed haigestuvad kiiresti, halvemal juhul jõuavad haiglasse ja veel halvemal juhul surevad, siis sigarettide suitsetamise kätte surevad tuhanded inimesed aeglaselt. See ei ole nähtav probleem, kuigi selles on võrreldaval määral isiklikku traagikat.

Sõltuvused on ja jäävad meiega – küsimus on, kuidas tervisekahjusid minimaliseerida.

Kõige kurioossem asjaolu seejuures on, et keegi ei võta ka väga midagi ette – see teema ei ole eelmainitud põhjustel akuutne ja pole seetõttu ametnike ega poliitikute agendas. Ilmselt arvatakse ka, et probleem kaob iseenesest, kuna ametnikud löövad iga paari aasta tagant rinnale trummi ja kirjutavad pressiteateid, et suitsetamine on taas vähenenud. Rääkimata jäetakse vaid, et vähenenud marginaalselt – vaatamata miljonite eest korraldatud kampaaniatele ja kõikvõimalikele piirangutele.

Kurb fakt on, et aasta jooksul suudab omal tahtel lõpetada suitsetamise edukalt vaid 3% inimestest, kui ta on eriti viks ja tubli – käib suitsetajatele mõeldud nõustamiskabinetis ja tarbib spetsiaalseid ravimeid – võib see tõenäosus tõusta kõige rohkem 10-20% peale. Aga kas keegi teab päriselt kedagi oma tutvusringkonnas, kes on käinud suitsetamisest loobumise nõustamiskabinetis? Mina ei tea.

Mida siis teha? Kõige lihtsam on silm kinni pigistada ja öelda, et igaühe tervis on oma kätes ning kõigil on võimalus suitsetamise lõpparve teha. Sellist lähenemist pooldab Maailma Terviseorganisatsioon ja paljud riigid kaasaarvatud Eestiga. Teine võimalus on nentida, et ideaalset maailma ei ole olemas. Sõltuvused on ja jäävad meiega – küsimus on, kuidas tervisekahjusid minimaliseerida.

Ühendkuningriikides, Uus-Meremaal ja paljudes teises riikides on mõistetud, et nikotiini asendusravil on suitsetamisest tuleneva kahju vähendamisel oma koht. Nikotiiniplaastrid ja närimiskummid on apteekides kättesaadavad juba aastaid, ent need pole piisavalt tõhusad sigarettide asendamiseks. Seega tuleb vaadata teiste alternatiivide suunas.

Viimane uudis – oktoobri viimastel päevadel - selles osas puudutas Ühendkuningriike, kus riiklik terviseamet vaeb plaani, et arstid kirjutaksid sigarettide suitsetamisest loobumiseks välja e-sigarette. Seal on mõistetud, et e-sigarett pole küll ohutu, kuid need on ohutumad kui tavalised sigaretid, vähendades oluliselt ohtlike kemikaalide mahtu, mis jõuab kopsudesse.

Põhimõtteliselt pole väga vahet, millist uudset nikotiini omastamise viisi suitsetamisest loobumiseks kasutada – need kõik on tobist etemad.

Sigarettide suurim patt võrreldes teiste nikotiini sisaldavate toodetega seisneb põlemises. Teadolevalt eritatakse sigarettide põletamise käigus enam kui 6000 mürgist ainet, sealhulgas enam kui 100 kantserogeeni ehk ainet, mis soodustavad vähi teket. soodustavad vähi teket. Lisaks sellele eraldub sigarettide põletamisel rohkelt teisi ohtlikke aineid, mürgiseid vaike, süsinikdioksiidi ja muid tervist kahjustavaid ühendeid.

Esialgsed uuringud on näidanud, et e-sigarettides, kuumutatavates tubakatoodetes nikotiinipatjades ja snusis on kahjulike kemikaalide osakaal märkimisväärselt väiksem. See ei tähenda küll, et need oleks ühelgi moel tervislikud, kuid sellegi poolest väheneb terviseriskide oht.

Vaatamata nendele faktidele on Eestis uudsetele põlemisvabadele nikotiini toodetele suur vastuseis, samuti soovitab neist hoiduda Maailma Terviseorganisatsioon.

Miks? Seda mitmel põhjusel.

Sageli tuuakse välja, et alternatiivsed nikotiini sisaldavad tooted toovad noori suitsetamise juurde. Kindlasti selliseid juhtumeid on, paraku ei küsita sama küsimust teise nurga alt. Kui mitu noort on kõige hullemast ehk sigarettide suitsetamisest seetõttu pääsenud. On naiivne arvata, et meelemürke ei kasutada, kui need pole kättesaadavad – seda on tehtud juba aastatuhandeid. See on loll illusioon, millega me end petame.

Jäika lähenemist peetakse neil juhtudel ebareaalseks, kuid nikotiini tarbimine, mis on palju levinum, on muutunud sisuliselt kahju maksimeerimise musternäiteks, kus sigaretid on Euroopas endiselt kõige levinumad nikotiinitooted ja uudsetele toodetele seatakse ebamõistlike piiranguid.

Samuti levib väide, et puuduvad uuringud, mis tõestavad uudsete toodete väiksemat kahju võrreldes sigarettidega ja enamus olemasolevaid uuringuid on tehtud ettevõtete endi poolt. Ka see pole päris tõsi. Uuringuid on eriti viimastel aastatel tehtud üksjagu, sealhulgas sõltumatuid teadusuuringuid. Kes otsib, see leiab.

Kolmanda põhjusena peetakse ebaeetiliseks, et selliseid tooteid turundatakse vähemkahjulikena, jättes mulje, et need on tervisele ohutud. Seda valdav osa tootjatest ei püüagi väita ja on meelevaldne konstruktsioon. Selge on see, et ükski nikotiini sisaldav toode pole ohutu ja põhjustab riske, kuid küsimus on kaaludes. Nikotiin põhjustab küll tugevat sõltuvust, kuid ainena pole see kindlasti kõige ohtlikum, kui võrrelda põlevatest sigarettidest kopsu jõudvaid kantserogeensete ainete kontsentratsioone.

Seega – paljuski on tegemist eetilise ja filosoofilise küsimusega. Vaidlused andmete üle, hirmujutud, lobitöö ja süüdistused jätkuvad, kuid kõik see on lõppkokkuvõttes tähelepanu kõrvalejuhtimine lihtsast küsimusest, mis on kaalul.

Kui 1980. aastatel toimus arutelu snusi brändi Skoal Bandits'i turustamise keelamise üle Ühendkuningriikides, tunnistas tubakakontrolli veteran Judith Mackay, et suitsuvaba tubaka terviseriskid on "tõenäoliselt väiksemad kui suitsetatud tubaka omad", kuid jõudis järeldusele, et kahju vähendamine on nagu "kokaiini nuusutamise julgustamine kui ohutum alternatiiv heroiini tarvitamisele". Robert West vastas talle teise narkootikumide metafooriga, öeldes, et tabavam oleks võrrelda seda "kokalehtede keelustamisega ja cracki propageerimise lubamisega". Arvestades snusi ja sigarettide suhtelist riskiprofiili, tuli Westi võrdlus kõige lähemale tõele, kuid veel parem näide on tegeliku elu kahjude vähendamise poliitika, mille puhul heroiin asendatakse metadooniga.

Paljud riigid teretavad kahjude vähendamise strateegiaid, kui tegemist on näiteks illegaalsete uimastitega. Jäika lähenemist peetakse neil juhtudel ebareaalseks, kuid nikotiinitarbimine, mis on palju levinum, on muutunud sisuliselt kahju maksimeerimise musternäiteks, kus sigaretid on Euroopas endiselt kõige levinumad nikotiinitooted ja uudsetele toodetele seatakse ebamõistlike piiranguid. Peaaegu nagu oleks soovitud eesmärk karistada neid, kes tahavad nikotiini nautida, kasutades kõige ohtlikumaid nikotiinivorme. Äkki siis surevad kõik nikotiinitarbijad kunagi välja ja probleemi enam polekski.