ODAV MUINASJUTT ⟩ Juku-Kalle Raid: Portfell Maaša

Maaša oli portfell. Nahast ja pruun, isegi lõõtsaga, mida venitades talle rohkem träni sisse sai panna. Maaša hõbedaselt kiiskavatele lukkudele oli graveeritud "Aktivist 1972", sest just sel aastal oli haisev emavabrik rögisedes ta oma mutreid, polte ja siseelulisi raudsoolikaid täis üsast välja sülitanud. Mõlema luku juurde oli kunagi kuulunud ka võti, aga et Maaša kasutajad olid kõik kole lohakad, ei teadnud võtme asukohta mitte keegi. Nii sai Maašat küll kinni klõpsata, et padajänn murule ei pudeneks, ent lukku teda enam keerata ei saanud. Oligi hea, sest nii said kasutajad Maašast kogu koli ilma kaelamurdvate trikkideta alati kohe kätte, kui midagi vaja läks.

Oli Nõukogude aeg. Kui valmis Maaša tootmisliinilt mingisse kasti prantsatas, tuli raamatupidaja ja luges Maaša lõõtsal olevad voldid üle: paljugi mis, iga jupp riigi nahka oli arvel, seda enam, et suurem osa varastati niikuinii enne Maaša tegemist töömeeste, koristajate, sekretäride, komsomolikomitee liikmete ja tehase punanurgas korda pidava haritlase poolt ära – nii sai Maaša palju väiksem, kui kavandatud. Polnud jälgegi suurusest, mida kirjeldas ühes raamatus teeneline Aksjonov, kus Kogu Suur Maa hakkas ätt Motšenkinile metallist palitut õmblema ja palitu sai mäekõrgune.

Kõik siin ilmas kukub välja planeeritust palju pisem ja kui Maaša kaubaautosse sattus ja sealt edasi poodi, olid huvilised väga hädas: ei mahtunud Maašasse piisavalt palju, kuidagi ei mahtunud niimoodi, et oleks ühe Maašatäiega rahulikult teaduslikule istungile põrutanud, põõsa all kolleegidega elusse süvenenud ja pärast veel peaparandusegi välja õngitsenud. Karm reaalsus näitas kõikide katsete järel ikka üht ja seda sama: Maašasse mahtus suure ägisemise ja punnitamise järel siiski kõige rohkem kast kibu õlut ning ei köidetki enam!

Lõpuks ostsid kolm nooremat spetsialisti siiski Maaša ära, oma vanusest tingituna ei olnud neil veel ühiskonna ja selles sisalduva vastu teab kui suuri nõudmisi, noorspetsalistid arvasid heaks mõelda, et maailma saab parandada niigi, näiteks siira usuga. Ning teadust teha ja katseid sooritada ka üksnes hea tahte, optimismi ning piiritu visaduse olemasolu korral.

Mõne aja pärast noorspetsialistid vananesid, leidsid mahukamaid väljakutseid ja unustasid Maaša täiesti. Maaša jäi kuuri alla vedelema ning läks tasapisi katki. Tema sang hakkas lipendama, aukudest roomasid Maašasse ussikesed ja okkad, vähe veel ning Maaša oleks äärepealt tagasi looduseks muutunud.

Aga läks teisiti. Ühel päeval leidis kuuri alla eksinud Veiko kogemata Maaša üles. Veiko oli veel vanem kui Maaša ning peast armutult soe. Vanade ja vaimust vaeste nimestega teinekord lihtsalt läheb nii, võib minna ka minu või sinuga. Naljakat pole siin midagi. Veiko tõstis Maaša prahi seest üles ning kloppis puhtaks. Temasuguse kaliibriga peast täiesti leigele teadlasele oli Maaša kohe armetult pisike. Ja nii otsustas Veiko Maaša Balti Jaama turul maha müüa. Mis ta sitt maksab, rublakest kolm-neli, aga paari suitsupaki raha saab ehk kätte?

Seisis rumal Veiko Balta turul, Maaša õieli näpu otsas, seisis ja seisis – kaua-kaua. Mingi aja pärast ei teadnud ta enam isegi, mitu päeva, kuud või aastat möödunud on. Veiko ja Maaša aeg seisis paigal, justkui pilved enne paduvihma.

Mitte kumbki, ei Veiko ega Maaša ei märganud, et vahepeal muutus riigikord ja seejärel ka trend. Maaša-suguste vanade tohlakate järele kerkis taas nõudmine ning turul hakkasid algul ettevaatlikult, hiljem juba palju julgemalt, luusima värviliste lipsudega piidrid ning Veiko kolleegidelt vana kõlbmatut paska kokku ostma. Pasaga sai hiljem seltskonda imbuda ja teiste lollide seas ilma teha. Vanad asjad olid muidugi õnnelikud: tühja sellest, et lollid, aga kellelegi läheb meidki vaja! Nii lahkus turult rõõmsa moega uue ja lolli omaniku lõhnastatud näpu otsas mõnigi rääbakas sandaal, oma kauge ajastu ja möödaniku unustatud laps...

Ühel päeval jäi Maaša silma Lembitule, kes oli persekukkunud kontoriametnik, sealt juba ammu lahti lastud ja seetõttu oma firma teinud. Lembitut jälitas pidev trenditeadlikus: tema nokamüts oli lumivalge ja ketsipael taevasinine. Maaša kehutas ennast ettepoole, aga Lembitu oli taskust juba niigi raha võtnud ja ostis ilma pikemalt tingimata röötsaka Maaša ära.

Aeg läks ning Lembitu sattus tööle abilinnapeana, ajastu imepärasuse ning ajulageduse tõttu trendikaks muutunud Maaša ikka veel kaenla all. Nüüd toppis Lembitu Maaša tähtsaid dokumente pilgeni täis ning vedas neid Maašas siia-sinna. Mõned dokumendid olid tembeldatud, teised veel mitte. Maašat avati ja suleti sada korda ööpäevas, pidevalt peideti tema väikesesse sisesahtlisse külgede kaupa komprat. Maašal hakkas tekkima kõhe tunne, et ta teeb tööd. Sellist tööd, millest temasugune vana kooli portfell enam aru ei saanud. Ning see talle ei meeldinud. Lembitu vaevas Maašat nädal-nädalalt üha enam, paberid Maašas muutusid järjest arusaamatumaks ning jaburamaks, Maaša nahk aga järjest kollasemaks ning tema kaks lukku kirjaga "Aktivist 1972" tuhmusid päev-päevalt ja vajusid aina rohkem mõlki, kuni olid lõpuks nagu kiviga sissevisatud elektrirongi esituled Pääsküla jaama unustatud haruteel.

Ning siis saabus hommik, kui nüüd juba paksuks, rasvaseks ja vastikuks läinud valge nokamütsiga Lembitu vaatas Maašat oma tühjade silmadega ning surus Maašasse eelnevalt hoiatamata järjekordse, veel tüsedama, kuivema ning valusama rulli dokumente.

Maaša jaoks oli see viimane tilk kannatustekarikas, ta pani korraks silmad kinni, hingas sügavalt oma pisikese lõõtsaga sisse ning läks puruks. Pisikesed Maašatükid lendasid tuulega laiali; kõik valged lehed, täiesti tähtsusetuks muutunud tekst peal, neile järele.

Ka loodus ei kannatanud seda välja.

Koos asjatute dokumentidega sadas maha puhas valge lumi, sadas nii paberilehtedele kui Maašast järele jäänud tükikestele, sadas otse Maašasse ja tema portfellihinge, kui ta seal, lõõts ammuli, lumehanges vedeles.

Ning Maašal hakkas äkki palju kergem.

Ta naeratas ja vajus unne. Maašal oli selline tunne, et tegelikult tahab ta juba ammu magada ja võibolla see on üldse ainuke asi, mida ta päriselt tahab ja oskab. Ja Maaša mõtles, et uni ongi see, mille jaoks kord suur ja haisev ema ta tegelikult sünnitas.

Head ööd mu väike Maaša!