Igal aastal toodetakse ülemaailmselt 80 kuni 150 miljardit riideeset. Ülemaailmse moetööstuse väärtus on üle 2,5 triljoni dollari. Moetööstus moodustab maailma süsinikuheidetest kuni 10 protsenti ning kasutab rohkem energiat kui lennu- ja laevaliiklus kokkuliidetult. Ning selle kasv ei näi pidurduvat. Viimase 20 aasta sees on moetööstuse tootmismaht kahekordistunud ning inimesed ostavad 60 protsenti rohkem riideid kui aastal 2000. Selle kasvu suurimaks defineerijaks on olnud kiirmood.

Üheks eredamaks näiteks sellest on saanud Hiina riidebränd Shein, mille TikToki noored ja ilusad üleliia populaarseks on muutnud. Sheini võlu seisneb selles, et nad müüvad väga palju ühel ajahetkel väga stiilseid riideid väga odavalt. Nii saab ka iga väiksema eelarvega inimene endale sealt paarisaja dollari eest suure kasti riideid, mille haulid ehk ostetud kaupade demonstreerimisvideod mõni aeg tagasi TikTokki ummistama hakkasid. Kulutulena levinud trendile hakkas ka kiirelt vastukaja tekkima, sest mõned oma filtrit sahistanud TikTokitajad mõistsid, et säärases koguses riiete ostmine pole jätkusuutlik ning Shein ettevõttena on üldsegi halvim näide kiirmoest ja selle praktikatest.

See, et kiirmoe odavate hindade taga on töötajate ekspluateerimine ja lapstööjõu lai kasutus, pole mingi uus info. Samuti pole midagi uut haulid, kiirmoe trenditsüklite järgmine ja ületarbimine. Kuid millegipärast pidi turule tulema bränd Shein, mis müüb riideid liiga kahtlaselt odavate hindadega, et tekiks natuke suurem müra ideega “a äkki ei toetaks siukseid brände?”.

Reeglina pakuvad selle idee välja käijad alternatiiviks kas jätkusuutlikelt brändidelt ostmist või kaltsukatesse sukeldumist. Esimese variandi puhul on kindel, et keskmisele Sheini kliendile see ei sobi, sest kui ta saab sealt 100 euri eest vähemalt 10 riideeset, siis miks ta peaks sama summa kulutama ühe t-särgi peale?

Teine variant kõlab juba paremini, kuna viimastel aastatel on interneti “it girl'id” (vt nt Emma Chamberlain) näidanud eeskuju, et kaltsukates šoppamine on lahe ka siis, kui sa tegelikult saaksid lubada endale uute riiete ostmist. Kuid ka taaskasutuspoodide puhul, kuigi palju keskkonnasõbralikum valik, on omad varjupooled.

Vaade Tšiili Atacama kõrbest, millest on saanud riiete surnuaed.

FOTO: MARTIN BERNETTI/AFP

Kust tuleb ja kuhu läheb riie?

Humana ühe euro päevale sisse marssides tuleks endale selgeks mõelda, kust need riided tulevad. Osaliselt tulevad need täpselt nende samade inimeste kappidest, kes kiirmoodi ületarbivad. Ehk mingi piirini peab paika mõtteviis, et kui teised ei tarbiks liiga palju, siis mul ei oleks kaltsukast midagi osta. Teised inimesed peavad andma oma raha keskkonnareostusele ja inimeste ekspluateerimisele selleks, et mina saaksin end kaltsukast välja astudes seljale patsutada ja mõelda, kui tubli ja keskkonnasäästlik ma ikka olen.

Samuti võib kaltsukariiete soodsam hind olla katalüsaatoriks ka sealsele ületarbimisele. Väga lihtne on endale korvi laduda kõike, mis natukenegi sümpatiseerib, ning koju jõudes kotti lahti pakkides avastada, et ei kannaks neist pooli kunagi.

Mis saab aga neist riietest edasi? Vähemalt pooled inimestest viskavad oma kasutatud riided lihtsalt prügikasti. Selle tulemusel rändab üle 60 protsendi igal aastal toodetud riietest prügilasse. Tekstiilijäätmed aga ei ole väga varmad lagunema, võttes selleks kümneid aastaid, ning isegi kui lagunemine toimub, pole jääkproduktid samuti maakerasõbralikud. Suurem osa meie riietest sisaldab plastikut või on neid töödeldud kemikaalidega, mis riiet kauem säilitavad. ÜRO jätkusuutliku moe liidu andmeil tuleneb üheksa protsenti ookeanide mikroplastikust tekstiilist.

Vaade Tšiili Atacama kõrbest, millest on saanud riiete surnuaed.

FOTO: MARTIN BERNETTI/AFP

Teine variant on viia oma riided taaskordselt ringiga kaltsukasse. Humana kaltsukaketi infojuhi Mari-Helene Kaberi sõnul viisid eestlased 2020. aastal riidekogumispunktidesse 1900 tonni riideid, jalatseid ja kodutekstiili. Humana sorteerib iga aasta umbes 10 000 tonni riideid, millest lõviosa tuleb hoopis välismaalt, peamiselt Soomest ja Poolast. Kogu sorteeritavast kaubast umbes 80 protsenti on kasutuskõlblik. Ülejäänust läheb 15 protsenti ehk enam mitte-kantavad riided ümbertöötlusse Lätti, Venemaale või Pakistani, kus näiteks puuvillastest t-särkidest toodetakse puhastuslappe ja kampsunitest lõnga, ning 3–5 protsenti on annetustega kaasa rännanud prügi.

Kasutuskõlblikud riided aga ei rända siiski kõik Humana lettidele. Poodidesse jõuab 20–25 protsenti riietest, 15–20 protsenti riietest rändavad Humana partnerorganisatsioonidele Aafrikas ning riiete müügiga rahastatakse sealseid arenguprojekte. Kogu ülejäänu eksporditakse Aasia ja Aafrika turgudele.

See, mis Humana poodides enne uue kauba päeva maha ei müüda, viiakse tagasi sorteerimiskeskusesse, kus see madalamasse kategooriasse sorteeritakse ja sealt kuhugi edasi rändab. Humanal on enda sõnul üle 100 sorteerimiskategooria, mille sisu nad täpsemalt ei avalda. Võib eeldada, et see, mis Eesti poes üle jääb, sõidab järgmise rekaga Aasiasse või Aafrikasse.

Probleem käesirutusest kaugemal

Taolised ahelad on mitmetest Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika piirkondadest teinud Euroopa ja Põhja-Ameerika riidejääkide prügilad. Oktoobris avaldas BBC Africa videoloo Ghanast, mille second-hand rõivaste turud imporditud kaupadest sõltuvad. Viimastel aastatel aga on halva kvaliteediga kiirmoe osakaal nõnda palju kasvanud, et suur osa riietest visatakse ära sealsetesse prügilatesse. BBC andmeil lõpetab 40 protsenti Ghanasse jõudnud riietest prügilas.

Novembri alguses avaldas AFP loo Tšiilist, kus sealset Atacama kõrbe on üle võtmas liivaluidete asemel riidemäed. AFP andmeil jõuab igal aastal Tšiilisse umbes 59 tuhat tonni riideid, millest kõrbeliivale jõuab umbes 39 tuhande tonni jagu rõivaid. Need riided aga pole Tšiili jõudnud ainult taaskasutusahela kaudu, vaid seal on ka riidepoodides müümata jäänud riided, mis uue kollektsiooni pealetulekuga Ladina-Ameerikasse uuele müügikatsele saadetakse. Sealsetes ametlikes prügilates riideid vastu ei võeta, kuna need pole biolagunevad ja sisaldavad palju kemikaale, mistõttu ka seal maha müümata riided kõrbes lõpetavad.

"Prügi" taasväärindamine

Muidugi ei saadeta ka kõiki laoülejääke Lõuna-Ameerikasse. Uuskasutuskeskuse turundus- ja kommunikatsioonijuht Esme Kassak rääkis, et nende keskustesse jõuab lisaks eraisikute annetustele ka laojääke. "Mõnikord võetakse mõni tootegrupp aktiivsest müügist maha, mõnikord suletakse firma Eesti esindus, mõnikord on asjad nii kauaks seisma jäänud, et nende edasine seismine kahjustaks toodet," rääkis Kassak.

Mil neist toodetest jõuab enamus poelettidele, on Uuskasutuskeskuse jaoks suurem mure just katkiste ja määrdunud riiete saatus. "Rõivaeseme, mis on oma otstarbe täitnud ega sobi enam kasutuseks, koht on praegu segaolmejäätmete hulgas või siis võiks sellest materjalist ise midagi meisterdada," rääkis Kassak. "Hindame ka eseme kui terviku väärtust ja olukorda ning peseme rõivaid, mille puhul näeme, et saame nõnda need asjad uuele elule aidata, kuid alati ei saa ka meie plekkidest jagu." Viimane on reaalsus umbes poole Uuskasutuskeskuse sorteerimisse jõudvate riiete puhul – need on lihtsalt liiga kahjustunud, et teisele ringile minna.

Vaade Tšiili Atacama kõrbest, millest on saanud riiete surnuaed.

FOTO: MARTIN BERNETTI/AFP

Uuskasutuskeskus proovib neid siiski taasväärindada, saates riideid kunstitudengitele, käsitöölistele, õpilasfirmadele, kostüümimeistritele, kes tekstiilijäätmetest midagi uut teha oskavad. “Paraku on selliste projektide osakaal võrdlemisi väike ning tekstiilijäätmed tõsine probleem ja seda terves maailmas. Seepärast oleme avatud projektideks, mis aitavad leida tekstiilijäätmetele lahendusi,” sõnas Kassak. Suurem osa tekstiilijäätmetest lähevad Eesti prügilasse jõudes kas põletamisele või ladustamisele. 2018. aastal üle Eesti kogutud 3957 tonnist kasutatud riietest ootas see saatus umbes pooli.

Nagu välja tuleb, ei ole meil täna ühtegi väga head varianti riideküsimuse lahendamiseks. Parim, mida üksikisik teha saab, on vähendada oma tarbimist, investeerida kvaliteetsematesse rõivastesse ja oma riideid kauem kanda. Näiteks säästab ühe riideeseme kasutamine kuus aastat keskmise 5,4 aastase riide eluea asemel üksikisiku vee ja süsiniku jalajälge juba kuni 10 protsenti. Seda praktikat saab edukalt rakendada ka kaltsukates šopates, kui sealgi pöörata tähelepanu riiete algmaterjalile – valides näiteks peaasjalikult 100 protsenti puuvillast tehtud tooteid, kuna neid on tulevikus lihtsam ümbertöödelda – ja vältides sooduspäevadel kiusatust igat vähegi sümpatiseerivat eset endale korvi panna.