Tehisintellekt (Artificial Intelligence, edaspidi: AI) on märkamatult meie igapäevaelu osaks saanud ning pole kahtlustki, et ta on siin selleks, et jääda. Näiteks juba praegu on pea igas kodus nutikõlarid ning üle poole nutitelefonide kasutajatest kasutab oma seadmetes häältehnoloogiat.
See on vaid mikroskoopiline osa sellest, mida tehisintellekt inimese heaks ära teha saab. Pole eluvaldkonda, kus see meid aidata ei saaks, olgu teemaks siis kliimasoojenemine, meditsiin, transport või energeetika. Mitte enam väga kauges tulevikus võtab tehisintellekt inimeselt tema tüütu ja rutiinse igapäevase töö, inimene varustatakse kodanikupalgaga ning ta saab pühenduda loomisele ning oma kaunite esteetiliste kirgede rahuldamisele.
Nüüd, tänu robotitele oleme lõpuks tõesti saamas need "supervõimed", mis meid liigina täielikult puu otsast alla tõstavad. Me saame juba saata, vastu võtta ning töödelda tohutul hulgal teavet peaaegu hetkega, aga kujutagem ette AI-häälliideseid internetiarengu järgmise sammuna ning häälkäskluste kasutamise võimalust kui igasugust vajaduse kadumist nii teksti kui helendavate ekraanide järele.
Juba täna kasutusel:
- Sotsiaalmeedia (Spotify Discover weekly, TikTok, FB)
- Veebiotsingud
- Veebiostlemine ja -reklaam
- Masintõlge
- Koduseadmed (nt kallima otsa iRobot tolmuimejad)
- (Isesõitvad) autod (Tesla jne)
- Nutikad kodud, linnad ja taristud
- Küberturvalisus
Robotid pole probleem, see on lahendus
Jah, hoopis inimene on probleem ning AI ja masinõppe arengupidur. Praegu saada olevate andmekogumite kesine kvaliteet ongi AI arengule kõige suuremaks takistuseks. Suurem osa tehisintellektile algoritmide õpetamiseks saada olevast materjalist pärineb pigem väiksematelt ettevõtetelt ja kogukondadelt kui tööstushiiglastelt ja see pudelikael takistab sektori üldist arengut. Asi on selles, et algandmekogumite AI poolt kasutatavateks struktuurideks muutmine, ehk siis sellisteks mida tehisintellekt õppimiseks kasutada saaks, on tohutult ressursimahukas.