ODAV MUINASJUTT ⟩ Alissija Elisabet Jevtjukova: Muinaslood rahulolust ja sekspoest

Kui täiskuuööl ulgus alaselg

Sel päeval tuli Mattias eriti väsinuna koju. Oma uuel töökohal istub ta 8 tundi arvuti taga. Eelmisel päeval ei jõudnud ta koju jõudes isegi hambaid pesta, kui uni oli ta üle võtnud. Sel päeval aga, juba bussipeatusest koju jalutades ta teadis kindlalt - midagi peab ta selle alaseljavaluga ette võtma. Ei tahtnud ei süüa ega uudiseid lugeda.

Kindlameelselt sisestas otsingumootorisse "yoga for lower back pain" ja viskas end selili, põlved enda kohale nagu juhendati. Ta hingas 10 minutit sügavalt sisse ja välja, väänas end õpetuste kohaselt. Päris hea oli tunda enese põrandasse vajumist. Alaseljavalu aga ei vaibunud.

Mattias hakkas aegamööda täituma raevuga. Kõrvaltvaatajale oleks tundunud, et üks püüab end sõlme siduda. Nii väänles ta igat võimalikku pidi - viskas jalad üle pea, tegi spagaati, võttis beebipoosi sisse, siis kassi ja lehma... Kasutult.

Aga vot allavaatava koerana läks midagi paika. Raksus puus, siis liikumise peale veel mõlemad põlved. Mattiasel tekkis lootus. Raevust oli saanud hoogne motivatsioonilaine pürgida kuhugi, muutuda, transformeeruda. Koerapoosis tõi ta puusad madalamale ja liikus koha pealt looma kombel. Neljakäpukil tundis ta lõpuks, et tema keha saab täisväärtusliku koormuse. Mitte nagu kontoris. Nii hästi tundis ta end neljakäpukil, et tegi kohe paar tiiru korterile peale. Koristas mõned tolmurullid nurkadest ära, leidis laua pealt kukkunud pähkli, mis maitses nüüd nii toitvalt. Ta tundis end lõpuks elusana.

Sellest hämmingust läks kõhtki nüüd tühjaks. Vudis niiviisi neljakäpukil kööki, õnneks oli ta kausis veel hommikust krõbinaid alles.

Märkamatult talle endale oli Mattiasele kasvanud saba, mis püksid rebestas ning mida ta ise ei liputanud - saba on rõõmu antenn, õnnemeeter. Mida kiirem on võnkesagedus, seda kõrgem on rõõmutunne. Annab muidugi treenida kõrgemaks, aga täna pole Mattias küll end veel nii hästi tundnud.

Sõi ära kõik, mis oli ja viskas sinna samasse radika alla matile külili. Pani silmad kinni, hingas sügavalt sisse ja välja ning uinus peatselt.

Vanaema õpetussõnad

Tallinna Vanalinna jõuluturg oli alles konstrueerimisel, kuid ühes puuputkas valgus juba põles. Anne oli jalutanud aeglasel mõtlikul sammul juba tund aega mööda vanalinna tänavaid otsides midagi inspireerivat, mis lubaks tal päeva rahuldavaks hinnata. Ei olnud tuju päeva kurvalt lõpetada.

See valgus seal putkas sai saatuslikuks. Ehted. Tavalise laada tavaline ehete lett, aga midagi selles mõttes - kinkida endale üks talisman - soojendas hinge. Valituks sai kahekümneviiest seitsmemillimeetrisest sammalaahhaadi kivikuulist käevõru. See oli Anne lemmikvärv ja ta oli just hiljuti saanud 25-aastaseks. Anne sai kohe aru, et see amulett täidab kõik ta soovid. Ta polnud sugugi uhhuu-usku. Tal püsis meeles, et soovid tuleb seada SMART süsteemi järgi:

• Specific (simple, sensible, significant)
• Measurable (meaningful, motivating)
• Achievable (agreed, attainable)
• Relevant (reasonable, realistic, resourced, results-based)
• Time bound (time-based, time limited, time/cost limited, timely)

Kindluse mõttes seadis ta endale lisaülesandeks tingimuse, et iga soovi täitumiseks peab ta panustama vähemalt 25 aktiivset tegu eesmärgini jõudmiseks ning kirjutama 25 lehekülge enesereflektsiooni oma päevikusse. Soove oli tal muidugi palju ja kõik need soovid, haistes nüüd korraga lootust reaalsuseks saada, hakkasid tal peas undama. Ta tundis end korraga väga raskelt, väga väsinult.

"Miks ei saa ma elada rahuliku inimese kombel... koguaeg on peas ühed või teised lahkhelid. Tunded muutuvad 72 korda päevas. Armastusest vihani piisab ühest triggerdavast sõnast... Tahan olla rahulolev. Miks pean ma olema selline debiilik? Tahan lihtsalt rahu," pomises ta omaette. Ta muidugi ei aimanud, et käevõru on kehasoojusest oma patareid juba täis laadinud ning läks lihtsalt bussile ja koju.

Õhtusöögiks olid ainult seened, seega õhtu oli põnev. Ootamatult oli ukse taha ilmunud keegi Maimu-nimeline vanem daam.

"Ära sa pahanda, kui ma su aega raiskan, mul lihtsalt jäid siin mõned asjad. Ma tegin juba lapselapsele korteri kinkelepingu aga mul on seal üks kott, selline suur, mugav on, tead, turul käia. Valge. Sinise joonega. Või rohelise. Ja kausid, tead, ma vaatasin, ühes olid nagu mingid õliplekid ja mis nad seisavad seal…"

"Ah, ei, jah, mul oli pikk tööpäev ja ei jõudnud pesta, aga pesen muidugi ära," rääkis Anne, kui sai aru, et tegemist on ilmselt korteriomaniku vanaemaga.

"Nojah, aga ära sa pahanda, et ma niimoodi ilmun siia. Ma aitan, kui vaja ja kui küsimused tekivad, helista mulle, mis see noor plika ikka teab korteri üürimisest. Ma olen selle asjaga juba aastaid tegelenud peale mehe surma. Mul aega on ja sa ainult helista..."

Niisiis vahetasid nad numbrid.

Järgmine päev, kui Anne juba kodust läinud oli, helistas Maimu.

"Kuule, sa rääkisid, et sul on nii vähe aega ja… et sa juba hommikul vara pühapäeval oled ka tööl, jah? No, aga kuidas sa üldse süüa jõuad? Kuule, ma, tead, mul on üks mitmekorruseline termos, tead, ma toon ta sulle ära. Saad sooja sööki kaasa võtta. Soe toit on väga oluline kehale, eriti meie kliimas. Jah, ära ainult pahanda, et ma nii, ma ainult aitan," seletas vanaema lubamata korteri üürnikul sõna vahele panna, "Jah, tead, ma tegelikult juba tõingi, lihtsalt sattusin sinna kanti ja siis ma vaatsin, et jube mis seal aknalaual toimub, kõik mullane ja see taim sul seal, see on ju jube kuiv. Tead mul on maal mulda ka, ma toon sulle järgmine kord. Jah ja ära pahanda, et ma nii... Ma ainult aitan, ma olen nüüd sul vanaema eest ja las ma olen, nagu ma olen. Jah, panin sinna aknalauale lapi ka, korista siis ära, okei, ma pean nüüd bussile kiirustama. Okei, tšau-tšau!"

Tõeline ebamugavus. Lihtsalt niimoodi tungitakse territooriumile. Anne tahtis väga vihastada, aga kummaliselt jäi kõlama fraas "ära sa pahanda, las ma olen nagu olen" ja Anne ei saanudki vihastada, sest on ju iga inimese põhiõigus olla selline, nagu ta on.

Anne oli selle mõttega peas voolinud palju ilusaid kujusid kui viskas pilgu käele, milles oli väike šokolaaditahvel. Ei mingit telefoni. Ja kui ta nüüd meenutab, siis eelmise õhtu juhtumid olid kõik väga küsitavad. Sest pärast Maimu lahkumist mängis ta veel kolme deemoniga kaarte põrandal; kui magama läks, sadas talle lund otse peale, kuni ta tundis, et kuidagi kuiv on lume kohta ja sai aru, et need on hoopis tähed, millest ta mööda lendab… Kahtlane värk, ühesõnaga. Aga kolmekorruseline termos seisis küll juba voodi kõrval, Annele veel teadmata. Ja tunne oli selline, et maailmas juhtus midagi head. Võibolla tegigi käevõru oma töö.

Sekspoe õnnepisik

Seitse maja eemal, seitsmenda trepikoja seitsmendal korrusel elab Vanessa Ivanovna. Iga hommik ärkab ta üles ning kulutab täpselt 3 tundi ja 33 minutit, et korrastada ja sättida ennast adekvaatse inimese kombel välja nägema. Tema jaoks on väga oluline hea välja näha ja vastavalt käituda, sest ometigi on ta ju oma poe nägu. Brändimärk.

Sex shop, mis asub naabermaja keldrikorrusel, on maagiliselt sooja atmosfääriga. Teeninduslaual on alati kausike Geisha kommidega, mida Vanessa kavalamapoolse naeratusega külalistele pakub. Ta saab tõesti hästi oma tööga hakkama. Kui ma viimati seal uudistamas käisin, tutvustas Vanessa mulle uut imevidinat, mis pidavat eemaldama kõik mured seoses hea partneri leidmisega. Aga mina pole hedonismi usku. Mind üllatas rohkem see, kuidas üks keskastme ülekaaluga vanemaealine naine, (päris vanust ma ei tea, talle ei meeldi see teema üldse), püsib iga päev nii särav ja nii positiivne.

Mul õnnestus üks kolmapäev töölt vabaks saada. Otsustasin seda kasutada eesmärgiga selgitada välja Vanessa õnne saladused. Palusin sõbral Margusel mind aidata.

Jõudnud poe välisukse juurde, võtsime Margusega kätest kinni, ma laususin oma võlusõnad ja haihtusin. Noh, tegelikult ma ei haihtunud. Tegelikult ma muutusin bakteriks ja istusin nüüd Marguse parema käe pöidlal. Marguse ülesanne oli lihtne, transportida mind poemüüja Vanessa kehale, et saaksin teda uurida nii lähedalt kui võimalik.

Tema tööpäev venis kohutavalt, aga lõpuks tuli aeg pood kinni panna ja koju suunduda. Nüüd saab küll paljastatud see igavese õnne saladus! 

Õues oli külm, see reis läks märkamatult. Bakterina olin vist talveunne langenud. Kui toibusin, et suutnud ma uskuda oma (tinglikult öeldes) silmi (sest ilmselgelt bakteril silmi ei ole) - ma olin hiiglasliku takistusraja stardijoone taga. See oli rikkalikult täidenud meelierutavate sihtpunktidega, mis kõik olid värvilised kui suvine seikluspark ja lõhnasid nii tugevalt, et polnud võimalustki eemale vaadata. Selguse mõttes vaatasin siiski ringi ja no mida asja - oleksid mul bakterina olnud silmad, ma oleks pidanud neid nüüd tugevalt kinni pigistama ja siis uuesti avama ja nii mitu korda, et veenduda reaalsuses. Vanessa, sekspoe müüja, oli samal ajal lihtsalt istunud ja oodanud minu ärkamist. Jälginud mind. Ja mis kõige hullem, ka tema oli nüüd bakter. Mul hakkas natuke piinlik, aga veel lõpuni uskumata, et see kõik polegi uni, võttis põnevus võitu ja ma rääkisin talle otsekoheselt ära oma motiivi sellise pättuse kordasaatmiseks ja esitasin kõik mind huvitavad küsimused.

Küsimusi oli kaks: Kuidas tal õnnestub säilitada see sisemine sära ja mis seikluspark see siin laiumas on? 

Tuli välja, et Vanessa oli oma noorusaastatel hoopis arstiteaduste poole pürginud ja eriti huvitas teda neuroteadus. Teinud aga sel alal eluks vajalikud järeldused ära, läks ta pealtnäha lihtsa elu peale üle.

Nimelt oli Vanessa selgeks teinud ja nüüd ähmaselt mäletanud, et absoluutset õnne polegi olemas, ja et ei olegi võimalik 24/7 püsida heas meeleolus, sest aju jaoks ei ole oluline hetk, talle on oluline võrdlus. Aju tahab alati pürgida millegi parema poole. Selleks ta korraldabki seda tsirkust siin.

Me olime ääreni täis prügikasti äärel, millesse sukeldumine pidavat bakteri olemusele olema suurim heaolutunne. Erinevalt inimesest. Vanessa elus oli hea ja halva tasakaal paigas. Päeval veetis ta inimesena aega steriilses keskkonnas, kus ta teine sisemine mina, see bakter, kellega ma parasjagu aega veetsin, piinles surmahirmus, selle kõikematva desinfitseerimisvahendi lõhna sees... ning öösel jällegi nautis bakter prügirallit ja sisemine mina inimese näol öökis ja väänles rõvedast ebamugavusest.