Elades ajastul, mil igaüks võib hea tahtmise puhul saavutada enda 15 minutit kuulsust, on raske ette kujutada, kuidas keegi saaks popkultuuris tekitada sellise piire purustava lööklaine, nagu seda tegi Madonna.

Kõige tõenäolisem vastus on ilmselt, et ei saagi. Staarid tulevad ja lähevad, aga Madonnast on kuulnud su vanaema. Su ema teab ilmselt pooli ta laule peast ja su noorema õe või venna meelest on ta "kringel".

Mitte ainult ei ole Madonna ise fenomen, vaid temast on suuresti inspiratsiooni kogunud kõik järgnevad nooremad popstaarid nagu Christina Aquilera, Britney Spears, Beyonce, Miley Cyrus või Lady Gaga, kui nimetada vaid mõnda üksikut.

Järgnevalt teen ma midagi ebameeldivat tänapäevasel uussiiruse kummardamise ajastul (olge mureta, ma seletan seda mõistet lahti) ning lahkan Madonnat kui toodet, brändi ja turundusime. Ühtlasi teen alternatiivseid ettepanekuid Madonna 13ndaks või 14ndaks taassünniks. Madonna, kui sa juhtud seda lugema, siis pole tänu väärt!

Alustame sellest, kuidas Madonna üldse sündis. Ei, ma ei hakka siinkohal kirjeldama biograafilist lugu sellest, kuidas ta sündis katoliiklikku perre ja kuidas ta ema suri varakult ning ta jättis kooli pooleli, et 35 dollarit taskus ja inspireerituna enda gei balletiõpetajast New Yorgis tantsijana läbi lüüa. Ma tahan hoopis rääkida Madonna äärmiselt teadlikust ja läbimõeldud identiteediloomest. Tema hoolikalt aja jooksul kureeritud kuvand on talle toonud pop-ikooni staatuse ning üüratu hulga megahitte. Selle lahti mõtestamiseks peame astuma ajamasinasse ja reisima ajas tagasi ca 40 aastat, jõudes värvilistesse, pöörastesse ja halbade soengute poolt tuntud 80ndatesse, mil USA-s võimutsesid konservatiivid, eesotsas Ronald Reaganiga.

80ndad ja muusikavideod MTV’s

Kultuuriliselt on 80ndad vaieldamatult oluline periood, mil kerkisid esile nii uued muusika- kui ka tantsustiilid, sealhulgas räppmuusika ja breiktants. MTV tulek 1981. aastal muutis muusikatööstust ka vormi poolest. Raadiole kui pimedale meediumile tekkis uus konkurent – muusikavideo. Üleöö muutus visuaalne keel pea sama oluliseks kui helikeel, lisades artisti identiteediloomele uue mõõtme ning Madonna-suguse artisti jaoks ei saanud paremat ajastust eksisteerida.

Teisalt oli tegu aga perioodiga, mil rõhuv konservatiivsus üritas alla suruda loomingulisust ning seksuaalsust, mis tundub alati olevat vastupidise toimega. AIDSi paanika halvas maailma, tappes inimesi ja laastades kogukondi. USA ülikarm narkopoliitika aitas kaasa getostumisele, lõhestumisele ja narkosurmadele. See oli periood, mida Madonna oskuslikult ära kasutas, et tõusta esile innovaatilise, inspireeriva ja visuaalselt intrigeeriva artistina, rajades sellega teed kõikidele teistele tulevastele tabude murdjatele.

Madonnast rääkides on oluline silmas pidada, et me ei saa kunagi rääkida otseselt konkreetsest indiviidist, vaid brändist ja loodusjõust. Ta identiteet on fluiidne, pidevalt uuenev ja olustikuga kohanev, piire lõhkuv ja loov. See on kindlasti midagi, mida tänapäeva artistidel on mitmel põhjusel oluliselt raskem teha – osaliselt kuna Madonna on juba kõik ära teinud. Miley Cyrus eneserahuldamisest rääkimas ja laval twerkimas ei mõju enam nii skandaalsena kui omal ajal mõjus see, kui Madonna laval masturbeerimimist imiteeris ning mille eest ta peaaegu arreteeriti. Või kui MTV keeldus tema liialt seksuaalset muusikavideot näitamast (1990, “Justify My Love”). Nende ühiskondlike piiride olemasolu oli vajalik, et neid saaks ületada. Hetkeseisuga peaksid sa uudiskünnise ületamiseks vähemalt publikusse urineerima ja nüüdseks on seegi juba tehtud (Brass Againsti solisti Sophia Urista poolt) ja igav. Madonna kõndis selleks, et teised saaksid joosta.

Ajal, mil kuulsustelt oodatakse üha enam võimet kanda vastutust ning ühiskondlikel teemadel sõna võtta, ei mõju valdav osa kampaaniatest või sõnavõttudest enam kuigivõrd tõsiselt. Kõik, kes sotsiaalmeedias vähegi aktiivsed on, mäletavad ilmselt seda "Imagine" laulmise fopaad koroonakriisi alguses, kus tuntud inimesed nagu Gal Gadot, Sia ja Jimmy Fallon mõjusid pigem ärritavalt kui inimesi ühendavalt ja toetavalt. Madonna rääkis olulistel teemadel juba enne, kui see oli lihtsalt brändingu mõttes hea samm ja ta julges rääkida asjadest, millest toona juleti vaid sosistada.

Ma räägin siinkohal Madonna panusest AIDS-i ennetus- ja teavitustöö alal alates 1989ndast aastast, mil ta avaldas enda albumi "Like a Prayer", mille vahel oli kaardike faktidega AIDS-i kohta. Mitte ainult ei sisaldanud see olulist informatsiooni AIDS-i leviku ja sellest hoidumise osas, vaid see kutsus üles ka AIDS-i nakatunute stigmatiseerimise vastu seisma. See kõik toimus perioodil, mil AIDS-i peeti geimeeste haiguseks ning nakatumine ei tähendanud mitte ainult kindlat surma, vaid tihti ka ühiskondliku tõrjutust, kuni piirini, mil isegi haiglatöötajad vältisid AIDS-i haigete palateid.

Tänapäeval oleks Madonna ilmselt kultuurilise omastamise (cultural appropriation) eest ammuilma tühistatud, aga toona oli ta üks esimesi, kes kaasas enda videotesse vähemusgruppe kogudes nendest kogukondadest hulganisti kuulsust ning tõi balliruumidest peavoolu näiteks sellise tantsustiili nagu vogue. Täpsustuseks, balliruum ehk ballroom on New Yorgis välja arenenud LGBTQ+ afro- ja ladina-ameerika kogukonna performance-subkultuur, millest on välja arenenud tänaseks ka Eestis tuntud drag-kultuur. Loomulikult saab siinkohal ja ilmselt ka õigustatult süüdistada Madonnat teatud vähemusgruppide ärakasutamises, ent samamoodi saaks Gwen Stefanile ette heita jaapani kultuuri fetišeerimist. Hoolimata asjaolust, et vogue domineeris edetabelites ja tõi kahtlemata kõvasti tähelepanu nii balliruumidele kui ka sealsetele kogukondadele, ei olnud loo sõnum ega ka videos esinenud tantsijad (paari erandiga) otseselt kogukonna endaga seotud. Madonna panus voguingu tantsustiili populariseerimisele oli aga nii tähelepanuväärne, et vääris peaaegu eraldi episoodi balliruumide kultuuri kirjeldavas Netflixi sarjas "Pose".

Kui mõni artist üritaks tänapäeval samamoodi vähemusgruppide najal feimi koguda, järgneks sellele ilmselt pikk iPhone'i märkmetesse kirjutatud vabandus ja pisarates video Instagramis. Eesmärk nüüd on pigem võimendada kogukonna esindajate endi hääli ja arusaamu, kui neid ära kasutada iseenda karjääri hüvanguks. Madonna kultuurilist omastamist (see tähendab, et võtad mingist kultuurist väljendusviise omaks, omamata samas laiemaid teadmisi või kokkupuuteid antud kultuuriga) võib talle andeks anda olles oma ajastu lapsed ja teisalt, kuna ta pühendas osa enda karjäärist sellele, et teha teavitustööd nii AIDS-i kui ka LGBT õiguste (või täpsemalt, nende puudumise) osas.

In this Aug. 28, 2003 file photo, Britney Spears, left, and Madonna kiss during the opening performance of the MTV Video Music Awards at New York's Radio City Music Hall. (AP Photo/Julie Jacobson) / SCANPIX

FOTO: JULIE JACOBSON

Madonna aastal 2021

Kui me jätame vahele paar olulist sündmust Madonna karjääris ning tema ikoonilise esinemise VMA tseremoonial 2003. aastal (kes saab unustada Madonna suudluse laval Britney Spearsi ja Christina Aquileraga, eriti arvestades kui palju seda eri koolide playback show’del ja talendivõistlustel järele tehti) võime teha hüppe tänapäeva, kus Madonna on küll jätkuvalt megastaar, kuid täiesti teisel viisil. Kuigi Madonna nimi on jätkuvalt tuttav kõigile, on esile kerkinud uued staarid ja iidolid, mitte keegi küll samal skaalal, mis Madonna omal ajal. Iroonilisel kombel tegeleb oluliselt vanem ja rahulikum Madonna ka praegu piiride nihutamise ja ärritamisega, sedapuhku aga mitte vanemate puritaanide, vaid just nooremate inimeste seas.

Googeldasin puhtast huvist, milline on noorema generatsiooni suhtumine Madonnasse ja enda üllatuseks avastasin, et mitte ainult ei ole Madonna nüüd "kringel", vaid isegi põlatud noorte poolt. Põhjused on erinevad – tema liialt töödeldud ja ebaloomulikud Instagrami pildid (naljakal kombel ei lange sama kriitika alla nooremad, tundmatuseni moonutatud sotsiaalmeedia staarid), suhted liiga noorte meestega ning käitumine ja riietumine, mis ei vasta tema eale. Tema viimane album Madame X sai kriitikat selle eest, et Madonna ei rääkinud piisavalt ilmselgelt kõige valulisemast teemast, mis ühe (nais)laulja jaoks olla saab – vananemisest. Naeruvääristati nii tema liiga paljastavat riietust kui ka väljakutsuvat käitumist Jimmy Falloni jutusaates.

MADONNA guests on the October 7, 2021 Tonight Show Starring Jimmy Fallon

FOTO: Nbc/The Tonight Show

Siin jõuamegi uussiiruse juurde tagasi, mis on igatsus realismi ja eluläheduse järele. Uussiiruse alla lähevad näiteks populaarsed tõsielusaated, mis hoolimata enda ilmselgest lavastatusest mõjuvad meile ehtsalt ja usutavalt. Me ei taha näha kortsudeta Madonnat, kelle prink dekoltee on lõua alla lükatud ja kelle tagumik võiks ilmselt päid purustada. Me tahame näha naist, kes postitab töötlemata pilte enda kortsukestest (hoolimata asjaolust, et ka need "kortsud" on nahal, mida on hoolitsetud kallite näohoolduste ning kreemide poolt) ning rasvavoldikestest, kelle laulude sõnum on tema peagi lõppevast elust ning kes ideaalis saab aru, et ükskõik kui treenitud või nooruslik su keha ka ei ole, teatud vanuses loetakse selle näitamist lihtsalt haledaks ja jälgiks tähelepanunäljaks. Liigne täiuslikkus ei mõju usutavalt ning pole relatable, isegi kui su vead on samuti suuresti kureeritud, on nende olemasolu vajalik.

Madonna aga keeldub kaasa mängimast ja väärikalt vananemast.