TÜHISTAMISKULTUUR ⟩ Kas "Chapelle'i juhtum" tühistab tühistamise?

«Oleme seda oodanud paremäärmuslastelt, aga nüüdseks on tsensuur levinud üha laiemalt kogu ühiskonnas: selle ilminguteks on sallimatus erinevate vaadete vastu, avalik häbistamine ja vaigistamine ning viis lahendada keerukaid poliitilisi küsimusi pimestava moraalse enesekindlusega.»

Harper's Magazine'is avaldatud pöördumisele panid käe alla enam kui 150 mõjukat ühiskonnategelast, sealhulgas Margaret Atwood, Salman Rushdie, Noam Chomsky jt. Kirja lõpujäreldustes leitakse, et debati piiramine, ükskõik siis, kas seda teeb repressiivne valitsus või sallimatu ühiskond, haavab vältimatult neid, kel on vähem võimu. Niimoodi piiratakse kõikide võimalusi demokraatlikuks osaluseks ümbritsevas ühiskonnas. Halbade ideede ületamiseks tuleb need paljastada, nende vastu argumenteerida ning oma kuulajaid veenda, leiavad kirjale alla kirjutanud ühiskonnategelased, mitte neid summutada ja «minema soovida».

«Autoritena vajame kultuuri, mis lubab meil eksperimenteerida, riske võtta ja koguni eksida. Me peame säilitama heauskse debati võimaluse, kartmata tööalaste tagasilöökide pärast. Kui me ei kaitse õigust, millel meie töö baseerub, siis ei saa me oodata selle õiguse kaitset ka oma publikult või riigilt.»

Sotsiaalmeediaga süstemaatilise rassismi vastu

Peaaegu kaks aastat hiljem näeme, kuidas kõnealuses kirjas osutatud nähtused on iga päevaga ikka suuremaks paisunud, tekitades küsimusi sõnavabaduse (free speech) olukorra ja tulevikuväljavaadete teemal. Algselt rassismivastase liikumisena vormunud woke culture (loe lähemalt artiklist «Kumb oli enne: kas vihakõne või selle keelamine?») on tunginud möödunud kümnendi jooksul üha tugevamalt peavoolukultuuri, laienedes aja jooksul üldiseks terminiks mitmesuguste sotsiaalpoliitiliste nähtuste, sealhulgas soolise, seksuaalse ja füüsilisest konditsioonist tingitud ebavõrdsuse teadvustamiseks.

Möödunud kümnendi jooksul on ärkamisliikumise oluliseks väljundiks saanud nõndanimetatud cancel culture, mida tõlgitakse eesti keelde «tühistamiskultuurina». Lisaks naistevastase vägivalla ühiskondlikule teadvustamisele ning selle paljastamisele üles kutsuva #MeToo-kampaaniaga kaasnevatele «tühistamistele», mis kulmineeruvad tihti ka vägivallatsejate seaduslikule vastutusele võtmisega ja karistamisega, on tühistamiskampaaniate teiseks oluliseks fookuseks nii-öelda sõna- ja mõttekuriteod (marginaliseeritud gruppide suunal visatud naljad, vähene sotsiaalne teadlikkus rassi- või seksuaalvähemuste küsimustes jms) ning keeleliste ja eneseväljenduslike eksimuste eest liistule tõmbamine.

Sellisteks «mõttepolitseinikeks» kehastudes kaugenetakse aga woke-liikumise algsest, rassistlikku vägivalda avalikkuse ette tõstvast loomusest. Reaalsetel tänavatel ja avalikus ruumis toimuv süstemaatiline vägivald jääb üha enam sotsiaalmeedias toimuva sümboolse ja keelega konstrueeritud virtuaalreaalsuse varju. Tühistamiskultuuri esmasteks ilminguteks võib pidada nutitelefonidega üles filmitud kaadrite avalikustamist, mis tõid avalikkuse tähelepanu valgenahaliste politsenike ja tavakodanike rassistlikele aktidele. Lõpuks nägi ka «keskmine valge ameeriklane», millega afroameerika kogukond igapäevaselt silmitsi seisab, ning mõistis, miks temast erineva nahavärviga rahvuskaaslased tunnevad ikka veel muret oma elu ja tervise pärast.

Videod valgetest naistest, kes ei lase mustanahalisi ühiste kortermajade trepikodadesse, sest ei usu, et nood võiksid nendega samades majades elada ja kahtlustavad neid «kuritahtluses». Nii nagu juhtus D'Arreion Nuriyah Toles'iga 2018. aasta sügisel, kui ta üritas siseneda oma kodumajja St Louis, Missouris.

Politseinikud, kes lähenevad relvadega ähvardades autole, kus istub 24-aastane rase afroameeriklanna oma kahe lapsega, röökides samal ajal, et kui nad kohe autouksi ei ava, siis lastakse neile «kuul pähe» (selline olukord filmiti üles 2019. aasta kevadel Phoenixis). Arreteerimise põhjus: 4-aastane tüdruk võttis poest oma vanemate teadmata Barbie.

Või siis lugu täiskasvanud naisest, tema õest, 12-aastasest nõost ja 6-aastasest tütrest, keda hoiti üle kahe tunni kõhuli käeraudades parkimisplatsil, kuna nende autot peeti eksikombel varastatuks: vaid 6-aastase jaoks olid käerauad liiga suured, et randmeid aheldada. Kõrvalseisjate filmitud kaadrid näitavad relvadega ähvardavaid politseinikke, samal ajal kui kõhuli asfaldil lamavad lapsed surmahirmus kisendavad (kõnealune jäädvustus võeti üles 2020. aastal Aurora linnas). Pole ka imestada, et inimesed, eriti lapsed relvadega politseinike ees surmahirmu tunnevad, kuna afroameerika kogukonna jaoks on uudised ilma suurema põhjuseta politsei poolt maha lastud mustanahalistest üsna tavapärane sündmus.

Süstemaatiline rassism on olnud afroameerikaste jaoks kaua aega igapäevaelu osa, ilma et see kunagi varasemalt laiemat tähelepanu oleks leidnud. Ühest küljest on afroameeriklaste rassismikogemusi aidanud «paljastada» nutitelefonide ja sotsiaalmeedia areng, võimaldades väheste vahenditega sündmusi jäädvustada ning neid sotsiaalmeedia kaudu laiemale publikule vahendada. Teisest küljest tõstab teemat ka Donald Trumpi ametiaeg, mis on tekitanud Ameerika demokraatlikus ehk «sinises» meedias vajaduse vabariiklasi ja Trumpi kritiseeriva sisendi järele. Rassismiküsimuse tõstatamine sobib selleks väga hästi, ehkki see eksisteeris nähtusena ka enne Trumpi ametiaega, kaasa arvatud Obama presidendiaastatel.

Kahtlemata on rassistliku vägivalla avalikustamine ja ebaõigluse tingijate karistamine, alates töökohtadest ilma jätmisega kuni kohtulikule vastutusele võtmisega, õigustatud. Tegemist on segregeerunud orjandusühiskonna repressiivsete reliktidega, mille osas tuleb paika panna selged õiglusprintsiibid, et vähendada ajaloolise igandina tänapäevasesse demokraatlikku ühiskonda kanduvat rassismi ja selle sünnitatud kannatusi.

Hoopis küsitavam on aga see, kuidas algselt üllas ja otsest vägivalda paljastav ettevõtmine on sotsiaalmeedias edasi arenenud. Me näeme, kuidas noored inimesed veavad oma põlvkonnakaaslaste sotsiaalmeediaplatvormide tühistamiskampaaniaid, kuna nood tegid kümme aastat tagasi salvestatud videos «naljapärast» black-face'i (mängisid afroameerika stereotüüpe, värvides oma näod mustaks). Kui praegu kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudvad noored nullindatel ja eelmise kümnendi alguses niimoodi «nalja» tegid, siis ei olnud ka üldine avalikkus sellise tegevuse ebamoraalsust tunnustanud. Veel möödunud sajandil ja ka nullindatel rääkisid paljud eestlased üksteisele «tšuktši»-anekdoote, avaldades neid ka anekdoodi- ja naljakogumikes. Ei saadud arugi, et niimoodi tegeletakse ühe põlisrahva ja tema kommete alavääristamisega.

Kui algselt nõuti selliste isikute «tühistamist», kelle tegevus põhjustas otsest kahju marginaliseeritud rühmadele, näiteks afroameeriklastele või noortele naistele, siis praeguseks on «tühistamine» kaugenenud tegelikest vägivallakolletest. Nüüd jõutakse summutamisnõudmisteni juba paljalt seepärast, kui julgetakse mõelda või väljenduda viisil – ükskõik, kas küsimuste küsimise või nalja heitmise näol – mida kaasaegne woke-mentaliteet kohaseks ei pea.

Dave Chapelle'i juhtum

Heaks näiteks on hetkel Ameerikas suurt kõmu tekitav «komöödiaskandaal», kuna palavalt armastatud koomik Dave Chapelle vihastas oma viimase, Netflixis linastunud esinemisega välja (väikese) osa transsooliste kogukonnast. Tegemist on meediamaastikul ka varasemalt furoori tekitanud koomikuga, sest avalikkuse suureks imestuseks jalutas Chapelle viisteist aastat tagasi, oma kuulsuse hiilgeaegadel, minema talle Comedy Centrali poolt 50 miljonit dollarit pakkunud lepingu jätkamise juurest.

Populaarne koomik ei soovinud 2005. aastaks oma kuulsuse tippu jõudnud «Dave Chapelle show» kolmandas hooajas enam osaleda, selgitamata avalikkusele oma lahkumise põhjuseid. Alles 2017. aastal tunnistas ta Gayle Kingile antud intervjuus, et menušõust eemaldumine tuli avaliku eduga kaasnevate tundmuste teadvustamisest. «Olin pealtnäha väga edukas positsioonis, aga see kogemus polnud emotsionaalselt midagi sellist, millena olin edu kujutlenud,» tunnistas Chapelle ajakirjanikule. «See ei tundunud õige.» Veidi romantiseerivalt võib öelda, et vaieldamatult menukas koomik loobus aust ja kümnetest miljonitest, et jääda ausaks ja väärikaks iseenese ees.

Käesoleva sügise 6. oktoobril Netflixis linastunud «Closer'is» viskab Chapelle valimatult nalja nii meeste kui naiste, valge- ja mustanahaliste, aga ka homoseksuaalide ja transsooliste üle. See on igati ootuspäraselt aktiveerinud internetikampaania, milles nõutakse populaarse koomiku «tühistamist» talle esinemisi võimaldavatelt meediaplatvormidelt. Kampaania läbiviijad leiavad, et seksuaalvähemuste stereotüüpse kujutamise ja ebakorrektse keelekasutuse tõttu õhutab Chapelle vägivalda marginaliseeritud seksuaalvähemuste suhtes.

Ometi on mitmed teised, sealhulgas transsooline koomik Flame Monroe avalikult Dave Chapelle'i kaitseks välja astunud. Viimane on leidnud, et koomiku eesmärgiks polnud seksuaalvähemuste mõnitamine, vaid olulise debati tõstatamine – muu hulgas rassiprobleemide ja sõnavabaduse küsimustes. «Koomikuna leian, et minu tööd ei tohiks tsenseerida ning huumorivaldkonnas pole piiride tõmbamine võimalik," ütleb Monroe TMZ-meediaplatvormil, lisades, et temal on «selles võitluses kolm koera mängus». «Koomikuna ei soovi ma tsenseerimist. Transsoolisena taotlen võrdsust. Ja mustanahalisena tahan õiglast kohtlemist, mida meie kogukond juba üle 400 aasta on nõudnud.» Monroe lisab, et koomiku ülesandeks ongi öelda asju, mida teised kardavad rääkida, proovides seda teha naljakal viisil, et vaataja saaks kriitiliste otsuste langetamiseks kasutada omaenda pead ja mõelda iseenese eest.

Dave Chapelle'i 25-minutiline stand-up transsoolistest.

Tühistamiskampaania tinginud Netflixi-linastuse lõpus räägib Dave Chapelle tõsielulise loo oma sõbrast, transsoolisest koomikust Daphne Dormanist, kes avaldas Chapelle'ile esmakordselt muljet sellega, et oli tema etenduste püsikülastajateks ja naeris alati esireas, ka transsooliste kogukonda kaasavate naljade üle. Sellest sündis sõprus, mille käigus Chapelle pakkus Dormanile esinemisvõimalusi oma stand-up'ide «soojendajana». Lisaks andis ta ametialast nõu, kuidas koomikuna paremini publikuni jõuda. Kui Dave Chapelle 2019. aasta suvel linastunud komöödiaetenduses «Sticks and Stones» mõningate kasutatud väljenduste ja tehtud naljade tõttu transsooliste internetikogukonna märklauaks sai, siis astus Daphne tema kaitseks avalikult välja, «säutsudes» Twitteris järgnevat: «Kellegi maha surumine tähendab, et sa mõtled tast halvemini. Ma tunnen Dave'i ja tean, et ta ei mõtle nii. Ta ei suru üles, ta ei suru alla: ta surub huumoriridu, ja ta on selle kunsti meister.»

For those of you asking, here's a recording of my first standup from last year: https://t.co/mMY0p4VRv9#DaphneFromTheEpilogue #SticksAndStones #StandUp

— Daphne Dorman (@DaphneDorman) September 4, 2019

Chapelle'i avalik kaitsmine tõi transsooliste internetikogukonna poolt kaasa Dormani mõnitamise ja tõrjumise. Kahetsusväärselt sooritas Daphne Dorman 11. oktoobril 2019 ehk kuus päeva pärast oma avalduse tegemist ja sellele järgnenud netitõrjumise valla päästmist enesetapu. Ehkki netiterrorit ei saa tema otsuse peasüüdlaseks pidada, kuna ilmsesti pidi seal taga olema ka varasemast depressioonist tingitud meeleheidet, peab ometi möönma, et selline kogukonnast «välja heitmine» ja avalik häbistamine Dormani vaimsele konditsioonile ilmselt hästi ei mõjunud. Kuna transsoolisel koomikul oli oma varasemast «meheelust» ka bioloogiline tütar, siis alustas Chapelle rahakogumisfondi, mis peale tütre 18. sünnipäeva talle üle antakse.

Dormani looga lõpule jõudmise järel teatab Chapelle, et «see on läbi!» – ta ei kavatsevat rääkida enam ühtegi nalja LGBTQ+ kogukonnast, kuni mõlemad osapooled pole kindlad, et nad naeravad üheskoos. «Kõik, mida ma teie kogukonnalt täie alandlikkusega soovin, on, et te lõpetaksite minu inimeste materdamise!» Seda öeldes soovib Chapelle kõigile head õhtut ja lahkub lavalt.

Antud kontekstis on ilmne, et «oma inimeste» all peab Chapel silmas teisi koomikuid, kes on «ebakorrektsete naljade» rääkimise pärast – olgu siis transsooliste või teiste populaarsete marginaliseeritud gruppide suunal – avalikku häbiposti ning tühistamiskultuuri hambusse jõudnud. Oktoobri lõpus rääkis Chapelle ka sellest, kuidas peale «Closer'i» linastumist alanud «tühistamise» mõjud juba temani jõuavad: «Mu viimane autorifilm kutsuti kõigile Ameerika Ühendriikide filmifestivalidele, mõned neist kutsetest võtsin ka vastu. Peale seda, kui «Closer» avalikkuses skandaali vallandas, hakati mind festivalidelt tagasi kutsuma. Tänaseks päevaks ei puuduta seda filmi enam ükski filmikompanii, -stuudio- või festival. Taevas olgu tänatud Ted Sarandosi ja Netflixi eest, kuna nemad on ainsad, kes pole mind veel tühistanud.»

Paistab, nagu oleks koomik kasutanud oma mõjuvõimu popkultuuri ikoonina, et tõstatada pinnale hoopis tõsisem küsimus sellest, kas meie ühiskond pole langemas tsensuuri ja sõnavabaduse piiramise püünisesse. Kuigi tsenseerimine võib alguse saada headest kavatsustest ja vahel ka isiklikust traumast, siis jääb tühistamiskultuuri mehaanika ning sõnade summutamisele essentsiaalselt omane rõhumine ikkagi selleks, mis ta on – tsensuuriks ja probleemide «revääri alla lükkamiseks», selle asemel, et neid analüüsida ja proovida tegelikke lahendusi leida.

Dave Chapelle pidi praeguseid poliitilisi olusid tundes kindlasti teadma, et «Closer'is» esitatud naljadega tõmbab ta endale kaela tühistamiskultuuri eesotsas seisva internetikogukonna viha. Mõeldes aga tema varasemale elukäigule ja valikutele, siis võib ka eeldada, et edukas, tõrgeteta kujunev karjäär ning selle pealt teenitavate summade suurus polegi Chapelle'i esmases fookuses – pigem on selleks küsimus, mis tunne tehtava tööga kaasneb ning kas tema roll ja võimalused selles paistavad õiged.

Seega ei peaks Chapelle'i nägema mitte niivõrd tühistamiskultuuri ohvrina, kuivõrd saadikuna kunstnike ja avaliku elu tegelaste hulgast, kelle hirmule vaba sõna saatuse pärast juba 2020. aasta avaliku kirjaga tähelepanu juhiti: «Meie kultuuriinstitutsioonid seisavad silmitsi tõehetkega. Võimsad protestid rassilise ja sotsiaalse õigluse eest on jõudnud kauaoodatud politseireformide nõudmiseni ning ka laiematele üleskutsetele suurema võrdsuse ja kaasamise eest meie ühiskonnas, sealhulgas hariduse, ajakirjanduse, heategevuse ja kunsti valdkonnas. Need vajalikud muutused on aga intensiivistanud ka uute moraalsete hoiakute ja poliitiliste kohustuste juurdumist, mis nõrgestavad meie avatud arutelu norme ning eriarvamuste tolereerimist ideoloogilise konformsuse kasuks. Nii nagu me tervitame esimest arengut, nii tõstame ühtlasi häält teise vastu.»

Ka woke-liikumise tõstatatud küsimuseks on ju tuumsel kujul ikkagi see, kuidas vabaneda vägivallast ja rõhumisest meie ühiskonnas. Koos selliste nähtuste kadumisega kaob vägivald ja rõhumine eeldatavasti ka meie keelest ja eneseväljendusest, kuid kui me hakkame piire tõmbama «lubatud» ja «lubamatu» eneseväljenduse vahel, siis peame olema äärmiselt teadlikud sellest, mille alusel me neid erisusi teeme. Vastasel juhul võib näiliselt süütutest kavatsustest lähtuva tsensuuri juurdumine sünnitada ühiskondliku mehhanismi, mida võimuinstitutsioonid enda huvide põlistamiseks ja sõnavabaduse tasalülitamiseks vajadusel kasutada saavad. Sellised mehhanismid on igasuguste demokraatlike püüdlustega paraku ületamatus vastuolus.