POJA SOOVITUSEL ⟩ Kuidas ma Minecraftis kanu kasvatasin

Jaa, muidugi ma teadsin ka varem, et selline keskkond on olemas – ma olen kolme lapse isa, kaks vanemat nendest on 15 ja 12. Olen püüdnud nende mängimisi kõrvalt jälgida, kuid õiget võtit mõistmaks pole siiani leidnud. Mingi kaevamine, mingid creeperid, ööseks magama pugemine ja kraami kogumine kõlab küll kui mäng, kuid pealtnäha mitte kuigi lõbus, sest kui huvitav saab olla tundide kaupa puidu, kivimite, toidu ja muu taolise toksimine, kui sellega mingit korralikku lugu kaasas ei käi? Hea lugu on mind aga alati köitnud. Ka mängimine. Üks mu elu esimesi suuremaid isikliku raha eest tehtud oste oli muide komplekt 21 tollisest telerist, PS1-st ja Metal Gear Solidist. Vägev oli ja aega sai sinna alla kõvasti pandud.

Alustamine

Eelmisel nädalal avas Ypsilon oma telekanali. Või noh, mitte nüüd päris päris-televisiooni, kuid palju sul tänaste võimalustega ikka vaja on. Twitchi kanali, mille eetrit täidavad esialgu kahel õhtul nädalas @poisidomavahel ehk Juku. Möla kõrvale n-ö taustakudumiseks võeti Minecraft. Kui see ei ole põhjus asja lähemalt uurida, siis mis veel?

Otsingusse vastav märksõna, ametlikul lehel paar mänguversiooni puudutavat valikut, krediitkaardi andmed ühes 23,95€ maksega ning paigaldusfail käes ongi.

Paigaldamine aga ei õnnestu. Too paganama fail käivitub, vilksatab korra ja kaob. Mitte midagi ei juhtu. Mulle meenub, kuidas üritasin umbes 6-7 aastat tagasi sama asja teha ja tollal pidin peaaegu kaikaks ennast vihastama. See lihtsalt ei toiminud! Googeldan, otsin, loen foorumitest ja tuhnin ringi – ei midagi. Värskeim info on paar päeva vana ja kirjeldab sarnast hämmingut. Loobun. Jälgime selle asemel pojaga Juku toimetamist mängus ning meie vestlus kujuneb üllatavalt huvitavaks. Ta kommenteerib nähtavat, selgitab olukordi, kirjeldab enda huvitavamaid juhtumisi ning õhtu möödub lennates. Ka Juku mängus lööb umbes viis tegelast kaasa ning sõltumata parasjagu pooleli olevast tegevusest, käib vestlus hoopiski mingite muude teemade või juhtumiste ümber. Ilmselt on see ka põhjuseks, miks hiljemalt kell 23 lõppema pidanud ülekanne sujuvalt paarkümmend minutit üle aja kulgeb.

Järgmisel hommikul, õigemini hommikuse töise koosoleku taustaks uuesti proovides, jookseb install ludinal tööle. Ei tea siiani, miks.

Õhtul kutsun poja kõrvale ning hakkan ümbrusega tutvuma. Creative mode, kena mitmekesine maastik, mingid loomad ja asjad, klotsigraafika mõjub üsna pea juba pigem sümpaatsena - tegelikult üsna imelik, kuidas mõnikord kritiseeritakse mittemängijate poolt selle graafikat ja peetakse seda kõike piiratuks. Justkui Legod oleksid selle kõrval miski imeliselt teistsugune kontseptsioon.

Kiire tüdimus

Lendan ringi ja vaatan inventari. Üsna pea taipan, et ma ei oska mitte midagi teha. Peksan puid ja mulda, ajan sigu taga, korjan kõik püüdlikult kokku – poeg irvitab kõrval, milleks? Kust mina tean, neid siis vaja ei lähe? Ei. A kust ma seda teadma peaksin, torisen... Sõtkun siin ja seal, lõpuks tüdinen. Mõtlen, et ega otseselt ei olegi ükski situatsioon mängus senini kutsunud mind mingit tegevuste ahelat läbima, et läbi selle omakorda midagi õppida. Et kui mul igav hakkab, siis otsin ise juurde? Või pean ma olema sõpradega samas inforuumis, et tekiks nälg nende tehtut omakorda järele teha või mingeid muid ühiseid situatsioone läbi proovida? Meenuvad taas Legod ning püüan mõelda lähtuvalt sellest. Et mida ma teeksin, kui mul oleks toatäis klotse ja ilmatumalt aega? Vaataksin karbi teiselt poolelt või mida teised on teinud või kutsuksin sõbrad külla? Ilmselt neid kõiki. 

Avan Youtube ning proovin: "What is Minecraft?", "Minecraft for beginners", "Greatest Minecraft Creations". Oh sa...

Uurin klippe, kus selgitatakse võimalusi ja baasteadmisi ning proovin järele teha. Läheb huvitavamaks küll. Ometi ei leia ma (vähemalt realmis üksinda ringi niblides) siit midagi, mis mind üleliia vaimustab. Võib-olla on sellised taskid olemas, kuid mind ei huvita väga. Ega ma vist ei viitsiks ka üksinda klotsidega mängida enda praeguses vanuses. Greatest Creations osa otsingutulemustest on aga müstiliselt äge! 

Saan teada, et teiste poolt loodud kaarte ja maailmaid on võimalik ka endale alla laadida. Et ma saan liituda teiste poolt loodud keskkondadega ning mängida nendega koos. Aga äkki ongi asi koostöös? Või minu puhul praegu - kaaslaste puudumises... Mul ei ole reaalselt ühtegi sõpra, kelle liivakasti mängima minna, kellelt midagi õppida.

Proovime uuesti

Võtan esmaspäeval aja ning proovin uuesti. Avastan, et keegi on eelmise mängukorra ajal kaldale suure puust haakristi teinud. Paraja platsi suuruselt, et siia maja püsti panna. Toksin lähiümbrusest portsu puid. Lõhu tüved lõpuni, juhendab poeg, muidu jäävad imelikud ladvad ümbruskonda püsti, see on nõme. Kuuletun vastumeelselt, sest miks peab siin ilmtingimata mingi esteetiline ilu olema. Ometi tunnen, et eks see vist õigem ole.

Maja valmis, tuleks sellele aknad ja uks ette panna. Teadagi - öösel hiilivad ringi zombied ja creeperid ja mingid tegelased veel, kuid neid ma veel ei tunne. Creeperite sarnaseid värdjaid ma mujal ei olegi kohanud. Kontseptsiooni mõttes, ma mõtlen. Roheline tont, kes sulle salamahti ligi hiilib ja siis ennast õhku laseb. Ärasuremisega on Minecraftis muidu nii, et kõik sul tol hetkel kaasas ja seljas olnud kraam jääb lõpmispaika laiali vedelema. Ise ärkad sa seal, kus sa viimati n-ö magasid ja kui kiiresti tagasi lähed, saad veel oma kama kätte. Olulisem kraam tasub seetõttu hoida n-ö kindlas kohas kirstus tallel.

Selleks et aknaid teha, on vaja kõigepealt hankida töölaud. Kust poeg selle mulle võlus, ei mäleta. Töölaua abil saad sa puidu muuta planguks või saematerjaliks. Sellest omakorda saad sa teha siis pulki ja muud kraami. Ka aknaid. Menüüst saad õnneks valida. Ise välja mõtlema ei pea neid valemeid. Aknale klaaside ette saamiseks on vaja liiva, sütt ja ahju. Neid õigesti kombineerides saad sa klaasist ploki ja sellest omakorda klaasitahvlid. Päriselt! Niimoodi niblidki ringi! Korjad kraami ja võlud asju või peavarju või mida iganes vaja. Näiteks selleks, et näiteks okkalise põõsa otsa koperdamisel kaotatud elu tagasi saada võid sa süüa sama põõsa marju. Aga võid ka ajada metsas kana taga, sellele labidaga pähe lüüa, liha omakorda koos söega ahju viia ning küpsetatud liha endaga kaasas kanda, et siis see vajadusel ära konsumeerida.

Otsustan järgmiseks endale isikliku kanala rajada. Proovi endale nisu hankida, juhendab poeg ning pakub välja, et teiste majade juurest võiks leida, minu meelest seal üks pidas põldu, lausub ta. Tatsan sinna ja leian põllu. Korjan kujuteldava seljakoti täis ja põld saab lage. Mis nüüd saab, küsin murelikult, põld ei olnud ju minu oma? Küll see tagasi kasvab, kui sa uue kasvama paned. Senikaua kuni sa ise mängid, arenevad muud asjad omasoodu mängus edasi. See ebaviisakas ei ole, pärin edasi? Eks sa peadki ise ära tunnetama, et kuidas ja mida, laenata on ok. Otsustan, et tasun kanades. Vähemalt osaliselt.

Tatsan tagasi koju ja asun tööle. Esimeste lindudega on lihtne. Tuleb võtta nisu ühte kätte ja otsida metsast paar metsikut kana - need hakkavad sul sabas sörkima. Meelitad koju ja paned kinni. Kui sul on kaks lindu, annad mõlemale nisu, mispeale nood (sootud elajad) avaldavad armastust ja veitsa aja pärast ilmub kolmas, kanapoega meenutav kuubikukobar. Lahe!

Teine variant on loopida mune puruks. Päriselt. See on veits imelik. Kogud taskud mune täis, ma nt toon omale sadakond tükki ka naabri kanalast ning hakkan neid maha loopima. Ja mingisugusel random-põhimõttel tekib purunenud munadest uusi kanu. Kui tahad linnud endale hoida, pead neile aia ümber tegema, sest muidu jooksevad nad laiali või kukuvad mingisse auku või midagi veel, mida ma ei viitsinud järele proovida.

Enivei, tundub, et kõrini see sai, võtan seljakotist peotäie nisu ning jagan kõik kanad naabrite majadesse võlgade likvideerimiseks ja niisama südameheaduse väljendamiseks laiali. Tundku samuti rõõmu.

Teisipäeval mänguga liitudes avastan kummastusega, et Juss Antsu nimeline mängija tapab mu kingituseks viidud kanu. Vibuga! Joppaidii! Täitsa paras, et pooled kassid selle veresauna käigus samuti oma otsa leidsid, krdi linnalapsed...

Kriitilise pedagoogi vaade

Mõningaseks üllatuseks avastan lugu kirjutama hakates, et Minecraftil on olemas ka Education Edition. Tundub, et olen sellest midagi justkui kuulnud, kuid veelgi suuremaks üllatuseks on, et alles 30. novembril esitles TalTech Minecraftile Bettergeo nimelist modifikatsiooni. Üle-Euroopalise projektina ülikoolide poolt loodud lisa, mis teeb mängu geoloogia korrektseks. Selleks, et loodusõpetust õppida. Lisaks käib asjaga kaasas füüsiline kast kivimitega – näidistükikesed levinumatest mineraalidest, mis omakorda on kokku komplekteeritud Eesti Mäeseltsi poolt. Mängus paistab see kuidagi nii, et mida iganes seal ette võtad, saad alati oluliselt detailsemat infot nii kivimite kui ka muu kohta. Kõlab üsna mõistlikult.

Saan ka teada, et Office 365 haridusasutuste versiooniga on kaasas ka Minecrafti litsents. Ehk siis, kui su kodukoolis (nagu mu laste koolis näiteks) see kasutusel on, on kõigil isikustatud litsentsiga lastel võimalik priilt ka Minecrafti mängida. Ja nüüd ma enam väga hästi aru ei saa, et miks ei anna näiteks ükski Õpetajate Lehel tehtud "Minecraft"-märksõnaga otsing peale tolle sama TalTechi uudise mitte ühtegi nähtust õppevahendina käsitlevat artiklit välja? Miks me ei mängi klassijuhataja või loodusõpetuse õpetaja eestvedamisel kaugõppel olles kambakesti Minecrafti? 

Taban end ka mõttelt, et Minecraft loob mingi kummalise olukorra, kus õuseõpe oleks justkui arvutiekraanil. Hästi imelik äraspidine, kuid lõputult võimalusterohke tunne. Miski ei asenda õues viibimist, looduses liikumist, kuid kui õppimine on juba selliseks kujunenud, et me enamuse ajast klassiruumis või siis olude sunnil koduõppel viibime, võiksime me tuua sinna võimalikult palju keskkonda ennast, et ühiselt tegutseda. Et kuigivõrdki sotsiaalseid suhteid säilitada. Või? 

Mõnikord on mul ka aimdus, et haridussüsteem ja kool ja õpetajad jäävadki alati lastel ja noortel pelgalt sabas sörkima. Tehes samas meeletuid pingutusi, et kusagil ja kuidagigi populaarseks saanud nähtusi ära kasutada. Äkki on nii, et 2011. aastast alates mängimiseks kasutatud platvorm hakkab vaikselt oma aega juba ära elama ja alles nüüd, kümmekond aastat hiljem, tuleme me valdkonna tippriigis välja lisakesega, et seal päriselt õppida? Lapsed ise on seda seal, aga juba kümme aastat teinud. Üksteiselt, ise, netis ringi tuhnides ja parimaid nüüdisaegse õpikäsituse printsiipe järgides. Puusalt. Loogiliselt. Kuna need kehtivad ja on elementaarsed. 

Kokkuvõte

Nagu arvata oligi, sai tollest ettevõtmisest teistelegi kasuliku mänguarvustuse asemel isiklike arusaamiste korrigeerimine. Suhtumine Minecrafti kui tarbetusse aja raiskamisse pole õige. Sellisel juhul peaksime me tarbetuks kuulutama igasuguse klotsidega mängimise ja suhtlemise. Jah, loomulikult võib igasuguste asjadega aja tarbetult ära tappa. Minecraft annab aga siiralt oma parima, et see nii ei läheks. Seda eelkõige oma vaba ja pretentsioonitu olemusega.