EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Buddhale tänane talihooldus sobiks
Mäletatavasti lubas romaanis "Kevade" üks lustlik alkohoolik jõe tagurpidi voolama panna – olevat tore vaadata, kuidas villavabrik seisma jääb. Kuigi täpne motiiv on teadmata, tundub siiski, et juba sadakond aastat tagasi võis täheldada mõnuainete liigtarbimise tõttu keskmisest tundlikumas tegelases või siis vähemalt tolle kirjateose loonud kultuuriinimeses soovi puhtalt kiusu pärast ettevõtjaid kottida.
Muidugi ma liialdan, kuid mitte sooviga kirjanik Lutsu pahatahtlikuna näidata. Vastupidi, temalt laenatud lihtsate, mõnikord isegi välja rebitud terade või kujundite abil saab ka täna mitmeid nähtusi kas naeruvääristada või hoopistükkis mõista. Või näiteks too 2600 aastat tagasi Himaalaja mägede jalamil sündinud prints, kes pani mõnikümmend aastat hiljem kirja kaheksaosalise nimekirja reeglitest, millest kaks esimest on pühendatud eelkõige kesktee leidmisele ja selle järgimisele. Erinevalt samal ajal oma teed otsinud džainistidest, kes olid valmis end lõputult elurattalt maha saamiseks ka surnuks näljutama, pidas Buddha oluliseks liialduste vältimist. Ka ihadest vabanemiseks. Eelkõige ihadest vabanemiseks.
Kuid mis oli Buddhal häda viigipuu all istuda, tarka panna ja järeltulevatele põlvedele reegleid jutlustada – ilm alati ilus, söök kasvas sellesama puu otsas ning kallist elektrit polnud veel leiutatudki. Meie siin parasvöötme põhjapoolses osas tahame sõltumata tegelikkusest samuti aasta läbi vähemalt lähistroopilist meeleolu. Mis siis, et kunsti toel välja mõelda me seda meeleolu ei suuda, selle suutmatuse ning aja ja ruumiga enda ümber leppida samuti mitte.
Nõnda hakkasime me enne suuri energiaarveid toredaid asju leiutama. Leiutasime alevikesse ujulad, alevike vahele kilomeetrite kaupa valgustatud asfaltteid sportjalutamiseks, linnadesse suured ühise ajaveetmise keskused, nende vahele laiad paljurealised tänavad ja eeldasime, et kõik see on meile igal ajahetkel ühetaolise standardiga kättesaadav. Tekitasime terveid katusealuseid tänavajuppe, kus kasvavad apelsinipuud, nende vahel tiikides ujuvad nishikigoid ning mille pingikesel on malbelt meeli erutav oodata, kuni Maroko päritolu noormees sulle soojustusega seljakotis 600 meetri kauguselt kaubanduskeskusest jaapani toitu toob. Me laseme kokku korjata tänavatelt linnatäie lund ühes kaasneva pasaga ja veame selle autodega minema. Ilus, mugav, hubane, kiire, muretu. Kui ressursse jagub, kujundame looduskeskkonna ümber, paneme jõe tagurpidi tööle ja alistame kaamose. Jõuga!
Mu vanaisa rääkis kunagi loo ühest tuttavast kerge erivajadusega külamehest, kes sügaval nõukaajal maalt pealinna tulnuna sõi esimest korda proovimisel järjest ära üle 20 jäätise ja sattus haiglasse – tekkisid vist mingid krambid ja oksendamine. Isegi kõhuvalu tekkimisel jätkas päss vohmimist ning suutis veel mõned sisse ajada. Pärast olevat kirjeldanud aastaid seda kui oma elu ilusaimat einet. Moraal oli lihtne – kui liialdad, saad kõhuvalu, kui jäätist ei söö, pole mõnus.
Täna on meil kõigil peavalu suurte arvete pärast. Kuigi aina sagedamini on püksid äkiliste pingutuste järel määrdunud, on kusagil kuklas kõigest aimdus peatselt saabuvast fataal-verisest keskkonnapasatõvest. Selle arstimiseks ravimid justkui oleks, kuid eeldavad pikaajalist pühendumist, täpset dieeti ja kodust režiimi, mistõttu me püüame hetkel kiired asjad veel korda ajada ning vitamiinide ja Egiptuse päikesega toonust hoida. Ometi võiks Blaise Pascali parafraseerides öelda, et kõik meie kuradima hädad tulevad sellest, et me ei suuda õigel ajal mõnda aega rahulikult kodus istuda. Veelgi enam, me võiks osata ka omi suid oluliselt enam suletuna hoida vähendamaks liiklust neis mõlemas suunas.
Prooviks oma aktiivsuse keerulisel ajal, olgu selleks siis viiruste levimine või kõrge energiahinna periood või minupärast lihtsalt talv, maha tõmmata. Umbes nagu me tegime ka koroonaaja alguses. Miks me peame saama sama kiiresti ja ladusalt liikuda raskete lumeoludega? Miks me peame nii suure hulga ühikondlikust ressursist nii tööjõu kui ka energiavarude ja saaste näol rakendama selleks, et autoga sarnaselt suvistele oludele igale poole ligi pääseda? Miks me ei võiks senisest enam järgida looduse loomulikke tsükleid enda ümber ning lõpetada looduse hinnaga kaamose vastu võitlemise?
Kui Buddha eesmärk ihadest loobumisel ja sealjuures liialduste vältimisel oli lõputult elurattalt maha astumine, siis meil neid uusi ringe enam liiga palju ei paista ees olevat. Meie suutmatus mingisuguseid meeldivaid asju edasi lükata viib ilmselt selle ratta lõpliku peatumiseni.