RUITLASE REISIPÄEVIK ⟩ Egiptus - Pereelu kompromiss

Olavi Ruitlane
, kirjanik
Copy

Mulle meeldib siin Eestis, kus ma olen, ja ma lähen alati närvi, kui ma kuhugi reisima pean. Täiskasvanud inimene võiks ju ise otsustada, mida ta teeb, pereelu puhul ei ole see aga alati mõistlik ja teinekord isegi mitte võimalik. Pereelu on tahes-tahtmata kompromiss ja kui sa tahad, et mõni sinu idee teoks saaks, pead teinekord teiste pereliikmete soove respekteerima.

Enne reisi

Suve algul käisime Kreetal, siin oli 32 kraadi, seal 34. Ma ei hakka kokku arvutama, palju need kaks lisakraadi mulle maksma läksid. Aga pererahu huvides ei ole ükski summa liiast. Nüüd tuli naisel koos oma viieaastase käsilasega plaan Egiptusesse sõita. Üritasin seda mõtet vaikselt eos surmata, ei andnud neile sentigi raha näiteks, aga sellest ei piisanud. Nad said summa ise kokku ja sundisid mind järjekordsele kompromissile.

Eelhäälestus on halb. Vaatasin ilmateadet, paar päeva tagasi sadas Hurghadas rahet. Vaatsin pilte, kõikjal räämas hooned ja mustus. Lugesin tripist, mis mind seal ees ootab, tulemused ei rõõmustanud, on täiesti võimalik, et ma ei istu suuremat osa reisist mitte rannas, vaid potil. Tuppa soovitatakse jätta jootraha, muidu varastab toateenindaja mind paljaks. Täpsemalt – kui jätan jootraha, on mul mingigi võimalus, et mind paljaks ei varastata. Arvutid, kaamerad soovitatakse jätta šeifi, kuigi need varast ei pea. Teine võimalus on kõiki oma asju kogu aeg kaasas kanda, kaalun seda. Tundub, et pärast vaaraosid on seal asjad aina allapoole käinud.

Mõtlen, mida ma seal tegama hakkan. Püramiidid ja vaaraod mind ei huvita, basseinid samuti mitte, meri ja delfiinid ammugi. Vaatasin internetist kohalikku kööki, üldse ei meeldi. Uurisin kohaliku teeninduse kohta, ülimalt ebaviisakas ja ebameeldiv. Inimesed on pealetükkivad ja tüütud, kõik üritavad sult vaipa alt tõmmata. Kõrb, ei meeldi, kaamelid ei meeldi, skorpionid ei meeldi, kõrbesafarid samuti mitte. Uurisin võimalust autot rentida, et niisama ringi kärutada, öeldi, et ei ole turvaline, varastatakse paljaks, antakse peksa ja võib-olla lüüakse maha. Ei meeldi. Samas võin ma istuda ned 8 päeva hotellitoas, siis tõenäoliselt ei juhtu midagi halba.

Selline eelhäälestus on reisile asudes väga oluline. Varasemalt on juhtunud,et reis pakub midagi positiivset ja siis on reis olnud üle ootuste. Kui ennast väga üles kütta, tuleb reis kindlasti alla ootuste. Pole sellist jama vaja.

Sel hetkel, kui see jutt Ypsiloni leheküljele jõuab, istun ma lennukis. Lennukid mulle ka ei meeldi, kuus tundi lennukis ei meeldi üldse. Miks me ei võinud Saaremaale sõita.

Foto: Erakogu

Kohale jõudes annan jooksvalt mind eesootavast nii pildi, video kui tekstimaterjali kaudu teada. Kõik täieneb jooksvalt, püsige liinil, hoidke oma lähedasi ja hoidke vähemalt omale kalleid inimesi kuhugi toksilisse kohta saatmisest.

Kohal

Eile õhtul 18.30 olime Hurghada lennujamas, dokumentide osas keegi üleliia närvidele ei käinud, sebisin endale esimesest Vodafone’i putkast internetikaardi ja otsisime oma bussi üles, mis meid El Gounasse viis. 7 tundi maskiga tekitab tunde, et nakkus ei saa olla hullem. 24 kraadi temperatuuri tundus alustuseks piisav, esimene asi, mis päris õige tundus, oli õhk. Selline natuke niiskusest läppunud nagu Indias või ükskõik kus Aasias.

Kell 9 El Gounas, bussijuht ja teine, gangstaräppari moodi vant, ajasid retseptsiooniasjad korda. Pool 10 jõudsime söögikohta, õhtusöök oli läbi, aga keegi meid ära ei ajanud. Kohalik, isegi söödav oasupp ja kartulid veiselihaga andsid veidi inimese tunnet tagasi.

Öösel lendas toas ringi sääsk ja üritas sotsialiseeruda – tekitas hea tunde, nagu oleks siin keegi veel peale minu, keda huvitab siin võib-olla tõesti ainult söök.

Hurghada tundus mõnusam, seal oli silmale mõnusalt räpane ja liiklus oli turvaliselt segane. El Gouna on eurooplaste kontsentratsioonilaager, siin on liiga puhas ja steriilne, teenindus on häirivalt viisakas ja sõbralik. Terroriste siia ei lubata, sissesõit käib tõkkepuu alt ja pärast turvameeskonna tutvumist. Hommikul ärgates jälle see õhk ja temperatuur. Ainult kaks head asja.

Hommikusöök oli aegavõttev ja närvesööv. Näljased inglise ja saksa turistid, nende röökivad lapsed, toitu ei saa inimese kombel kätte, sest iga kuradi saiakest jagab eraldi tüüp. Käi taldrikuga ringi ja küsi ja küsi ja küsi. Omletti ei saa lihtsalt võtta, vaid pead ootama, millal teenindaja sulle selle teeb. Saiakest ei saa võtta, salati üle pead teenindajaga 10 minutit arutama, mida ta sinna paneb ja mida mitte. Kohviautomaati ei saa ise kasutada, sest järgmine ahv arvab, et sa ei saa nupule vajutamisega hakkama, ja neil on selleks palgatud tööline. Võtsin ainult kohvi. Keeldun siin söömast, mingis basseinis ujuvad suured triibulised kalad, kui kõht väga tühjaks läheb, tapan öösel, kui keegi ei näe, ühe ära ja keedan veekannus pehmeks.

Täna sain selle sääse kätte ja tapsin ära. Ei söö mina, ei söö ka sina. Hommikusteks eksootilisteks üllatusteks oli, et Marlboro Gold ja toos tikke maksab 3.50 eurot.

Ainus, kes siin maski kannab, on kaamel. Sõit kaameliga maksab 10 eurot, küsisin peremehelt, kas ta 50 meetrit Bolti ei tahaks sõita sellega, et maksan kolmeka, ütles, et ei, et kaamel tahab süüa. Nagu meil boltijuhid ei söökski. Kaamel oli koledalt riidesse pandud. Loomal oli selgelt piinlik, aga peremeest ei paistnud segavat. Kaamelit tuli salaja pildistada, selle eest kasseerituks ka.

Rauast eeslit kohtasin, see lihtsalt seisis, kupeldaja oli kuhugi ära läinud. Mobiilimastiks on siin lihtsalt palm, mõistlik. Jõulupuu oli ka keset küla. Mohhamed Aleikum jõuluvanat ei kuskil.

Siin on kino ja teater, basseinid ja liumäed, tasuta paat, mis viib sind kuhugi jaheda veega paradiisiranda. Siin on kõik, mida sul vaja ei ole, siin hakkad sitta teenindust taga igatsema, päris kindel. Mõtlen, kuidas siit tagasi Hurgadasse saaks, tänavatoit ja kõhulahtisus oleks järgmine, positiivsem programm.

Ja ostke alati lapsele lennukis kokkupanemiseks Lego, siis saate teda pärast veel mitu korda huvitavates kohtades kokku panna.

Tagasi tulles olid voodi peal lilleõitest kaunistused. Selge, kelleks nad eurooplasi peavad.

Kolmas päev

Mingit tagasihoidlikkust autode osas, millist näiteks kreeklane omab, egiptlaste juures ei näe. Nagu eestlasegi juures. Uued mersud, BMW-d, Audid, sekka Porshed ja Corvette’id – kõik läigib. Kui sa ikka vaaraodest või Konstantin Pätsist pärined, siis mingi Corollaga ei sõida. Osa paate sadamas on suuremad kui minu Kalamaja korter. Suured asjad on okei, kuni nad kingad ei ole. Tükk aega pole tuk-tukiga sõitnud, tegin 5-aastasele tiiru, sellele meeldis. Juht noor mees, sigaret suunurgas, sai vist külgmise ratta paar korda õhku, lapsele meeldis, nüüd pean endale samuti tuk-tuki hankima.

Täna keeldusin peaaegu kõigist ekskursioonidest, minge metsa oma ajaloo ja kõrbega, ma olen ennegi liiva näinud. Lõpuks andsin allveelaeva osas alla, kuna sellega ma polnud küll elus sõitnud. Transfeeriga Hurghadasse, suure paadiga allveepaadiparklasse, üks ring ümber korallrifi. Sinna põhja on uputatud amforaid ja ankruid ja igasugust träna, mille vahel räim tomatis ringi ujub. Kaks klouni lestadega ujuvad kogu aeg kaasas ja üritavad veealuse kaameraga sinust väljastpoolt kaadrit kätte saada. Elamusüritus noh, kogu aja kaameratega tüübid pildistavad ja filmivad sind ning tagasiteel üritavad sulle neidsamu ülesvõtteid 50 dollari eest maha müüa.

50 dollarit, 40, 30, 20. Kas asi on rahas? I dont give a shit, mind ei huvita mingi elamus, ma tahtsin proovida, mis tunne allveelaevas on, aga see on täpselt nagu trammis ja mul ei ole teie trammipiltidega muhvigi teha.

Tagasi kail, seda Mohhamedi, kes meid tagasi peaks viima, pole. 15 min, 30 min, naine muretseb, mina rõõmustan, allveelaeva eest on veel maksmata, nüüd saab nad rotti panna. Mul on imelik naine, see pole vist elus poest varastanud? Tirin naise ja lapse väevõimuga sadama-alast välja, olen juba taksot kinni pidamas, kui ehmunud argliku näoga transfeerikutt ette sõidab. I’m sorry, ma pidin masinat vahetama. Naine on rõõmus, kurat, mida sa naerad, me oleks just oma rahadega minema pääsenud. Oleks istund hotellis, telefon padja all, ja ma lihtsalt ei oleks kuulnud, kuidas nad mulle õhtu otsa helistavad.

Toodi mingi luksusbussiga, aga see, mis tagasi viib, on Hurghada kõige pannim Hyundai. Esiistmel on linnusitt, põrandal on mingeid õlgi, armatuurlauda katab tolm. Peab vist kodus kanu. Mul läheb tuju heaks. Sitt teenindus on alati parim asi, mis turismiäris juhtuda võib.

Tee peal saame tüübiga jutule. See, mõistnud, et mul pole tema peale kavaski ta ülemusele kitse panna, ajab suu kõrvuni ja edasi läheb jutukalt.

Meie hotelli ei leia ta muidugi üles, GPS paneb pange, tüüp on jälle pabinas. Siis peatab mingi suva auto kinni, sealt vaatab vastu tume papacarlo. Ajavad paar sõna juttu, meie auto võtab carlole taha ja nii vurame meie hotelli ette. Suvaline mees võttis lihtsalt vaevaks 4-5 km oma autoga teed näidata. Küsin, et kas nii käibki, Mohhamed ütleb, et jah, üldiselt ollakse siin abivalmid.

Nüüd hüppasid külmast kiljuvad naine ja laps uksest sisse ja ma pean lõpetama. Nad käisid soojendusega basseini proovimas, selle asemel, et minu sisetunnet järgida.

Delfiinid, korallid ja varbad

Hommikul söömast tulles üritasin mööda kahe kalatiigi vahelist kiviriba teed lühendada. See oli viga, kivid olid libedad ja käisin peadpidi tiiki. Laps oli vaimustunud. Teksad on nüüd mingit vetikalöga täis. Märke tuleb järgida, võtan ülejäänud päeva rahulikult, delfiine, koralle ja varbaid pildistades.

Rand on, päikest on, meri on natuke jahe, mulle tundub, et siin El Gounas turiste teenindada on kohalikele privileeg ja kaupmees saab siit oma raha kätte ka ilma jõumeetoditeta. Sestap ongi siin korraga malbe, rahulik ja surmigav. Asulas on mingeid pealtnäha korralikke toidukohti, aga pärast hotelli hea valikuga kõik-hinnas restorani ei viitsi end kuhugipoole liigutada. See kõik on peaaegu et tasuta, reis on nii odav, et maksab enam vähem samapalju, kui mu ühe kuu elekter ja gaas ning kodus pean ma enda elektri ja gaasi eest ise poes käima ja süüa tegema. Enda järelt koristama pealegi.

Ma olen mitu korda Kreekas käinud, üks mu vaieldamatuid lemmikuid, seal pole nii korralikku hotellitoitu ja vedelemispaika kohanud, aga ikkagi lähen tagasi Kreekasse ja Egiptus jääb varuks, kui enam midagi üle ei jää. Sest ma pole ühe koha peal vedeleja, ma tahan rendiautoga mööda maad ringi sõita, süüa seal, kus kohalikud söövad, istuda keskpäeval päikesevarjus nende kohvikute terrassidel, kus kohalikud istuvad. Egiptuses pole see soovitav, ütleb mu naine, et ei olevat turvaline. Äkki nad võivad mu naist ära osta tahta, mõtlen mina ja tunnistan endale, et ma ei taha sellega riskida, kuna võibki tulla mõni üleliia ahvatlev pakkumine. Lohutan end siis sellega, et kõrb polegi väga vaheldusrikas. Samas ma nagu kahtlen selles ebaturvalisuses. Ole inimene, suure tõenäosusega on siis seda sinu vastu ka kõik teised.

Sõitsime enne lõunat kõik-hinnas mootorpaadiga tasuta laguunist avamere randa, kust leidsin vaate varvaste pildistamiseks. Rand oli korallitükikestega kaetud ja nii oli neid palju odavam pildistada kui mingi kalli snorgeldamispaketiga kusagil märjas ja vee all. Tripp avamerele delfiine pildistama maksab 35 eurot, hoidsin sellegi kokku, kuna leidsin delfiinid enda eelmisel aastal Kreetalt ostetud saunalina pealt.

Täiuslik päev, voolumõõtja kodus seisab, gaas on kinni, lõin oma tänased kulud kokku ja sain 6 eurot kahe kokteili eest. Vahel on mul tunne, nagu ma oskaks elada.

Hurghada

Võtsime hommikul takso, sõitsime Hurghadasse ja lasime end Almina mošee ette maha panna. Mošee oli külastajatele tänu Allahhile kinni. Pool tundi otsisime ATM-i, sama kaua 5-aastasele jäätist. Juba leidsingi nagu jäätisemüüja, ühes poes müüja ees oli kümmekond plastkasti eri värvi toodetega, küsisin, et kas see ollus sul siin leti all on kindlasti jäätis, müüja noogutas pead, et muidugi. Andis lusikaga lapsele proovida, laps kirtsutas nina ja ütles - väga imelik jäätis on. Proovisin ka, oli täiesti hea maitsega sulatatud juust.

Siis leidsin jäätisepoe, suur silt ukse kohal, astume sisse, vanem härrasmees laiutab käsi, et jäätist küll ei ole. Ütlen, et peab olema, sul on seal ukse kohal sellelaadne silt. Keegi tagaruumist kinnitab, et tõepoolest peaks olema. Minnakse uurima ja selgub, et ongi, kahte sorti lausa. 15 kohalikku poundi, alla euro, probleem on lahendatud. Suur, külm, rasvane ja ilgelt hea šokolaadijäätis on meie. Müüja oli kindlasti kõige õnnelikum, lihtsalt seetõttu, et ta sai meile kasulik olla.

Poole tunniga Hurghadas vist mõtlesin välja, miks araablasi meile tarnida ei tohiks. Mitte sellepärast, et nad meile ohtu kujutaks, vaid vastupidi, et mitte neid endid ohustada. Saad nad heaoluühiskonnaga meelitades meile ja mis teda siin ees ootab? 15 kraadi külma ja talvesaapad, 2+2 reegel, Balti jaama turg, Kalamaja tänavad, inimene iga saja meetri tagant. Oma elavast kogukonnast välja rebitud araablane läheb selles kaamoses stressi ning kas peksab oma eestlasest naise läbi või teeb midagi veel hullemat.

Siin Hurghadas koos on nad ikka nii elavad ja coolid. Tänavad on valjuhäälset suhtlust ja naeru täis, lapsed jooksevad juurde ja nõuavad, et sa neid pildistaks. Keerad kohaliku poole kaamera ja juba on tal suunurgad kõrvuni - sa panid teda tähele ja see meeldib kõigile. Sa pildistad turul tema kaupa, tal on jälle suu kõrvuni ja ta noogutab sulle tunnustavalt, otsekui öeldes, et mul on tõepoolest head mandariinid ja sa oled ise ka normaalne inimene, kui sa neid pildistamise vääriliseks pead.

Turg. Mine metsa, turg! Miks mul heaoluühiskonnas sellist turgu pole nagu Edahari toiduturg? Kogu see linnaosa on üks suur bazaar. Ausalt, mul tuli nutt peale! Te teate ju päris turu lõhna, segu puu- ja juurviljade, viinamarjade, maitserohelise, liha, kala, mustuse, tubaka lõhnadest ja tõenäoliselt veel millestki. Kärbeste sumin, valjuhäälne kauplemine. Too araablane Balti jaama turule ja ta sureb nende fikseeritud hindade juures meeleheitesse. Eestlase vaoshoitus ja umbusklikkus on siinsele kohalikule liiga võõras, see võib isegi sallimatusena tunduda. Seega, araablasi tuleks meile tuua korraga kas miljon või mitte ühtegi.

Jah, praegu olen võlutud, poleks uskunud. Hurghada on elu täis sitaauk. Ma pole siit veel ära läinud, aga juba tahan tagasi. Midagi pole siin näitamiseks, kõik on samas vaatamist väärt. Kahetsen, et ennast sinna penskarite tüünesse El Gounasse lasin möllida, aga kuulasin naist, kel on siit pealetükkivate kaupmeestega aastatetagune kehv kogemus.

Meenus teise päeva noor tuk-tuki juht, kes mu kahtlevale naisele kuidagi natuke nagu noomivalt ütles, et istu peale, ära karda. Tõepoolest, kui sa tuled siia ja kellegi ees avalikult oma hirmu näitad, mille sa temast maalid? Koletise! See ongi ebaviisakas. Siin elavad tavalised inimesed ja neid solvates võid mõnes neist ka koletise ellu äratada. No ja tulebki siin kultuuriruumis veidi kaubelda, kui ei kauple või ei oska kaubelda, pakuvad lõpuks ise alla, vahel saad alla ja kui vahel maksadki mõne asja eest euro või viis rohkem, so what?

Tagasi saamiseks rääkisin linnataksojuhi ära. Need üldjuhul linnast välja ei sõida, aga noor sohver naeris, et raha eest teeb ta kõike. Ei küsinud üleliia ja 5 euri andis alla ka. Kuulasime 40 minutit egiptuse hip-hoppi, sohver laulis kaasa.

Tagasi pansionaadis. 1887 sündinud saksa turistid veavad mäest üles minnes jalgu järel, nagu läheksid mahalaskmisele. Tegelikult lähevad sööma. Suundun hotelli. Ma olen tänavatoitu täis, eks õhtusöögi ajal näis...

Kuues. Logarditest hotellipidajateks

Naine koos viieaastasega sõitsid paadiga laguunist välja punase mere äärde, mina jäin hotelli. See on päris puhkus. Sul on lugematul hulgal võimalusi ja sa ei kasuta neist mitte ühtegi. Vaatan hotellitoa rõdult kasse. Imelik, ükskõik kus ma käinud, kõikjal peale Eesti on nad rääbakad olnud, Indias, Küprosel, Kreekas, kusiganes. Siin mitte, hotellikassid on endid täissöönud paksud, eile Hurghadas turul nähtud niisamuti. Meenub, et egiptlastel oli kassidega mingi teema, googeldan, kassi tapmise eest oli Vana-Egiptuses ette nähtud surmanuhtlus, kassid kaitsesid viljasaaki ning neid austati kui pühasid loomi. Selge. Ja see selleks. Kuna täna ma ennast liigutada ei kavatse, püüan siinsamas selgusele jõuda, kuskohas ma El Gouna Three Cornersi Rihana Resorti näol tegelikult viibin.

Juba olen kuulnud, et nende laguunide pärast kutsutakse El Gounat Egiptuse Veneetsiaks. Nüüd loen hotelli kodulehelt, et tegemist olla ka Punase mere Rivieraga. Bla-bla. Keegi ihne belglasest tekstiilitööstur Frans Lambrecht nägi üle kolmekümne aasta tagasi Punase mere piirkonnas turismipotentsiaali. Alustuseks viskas ta oma kolm lolli muidusööjast poega kodust välja, kuna need õgisid kogu aeg ta juustu kapist ära. Igal hommikul kui vana Frans kapi juurde jõudis oli hea haisev Herve juust juba nahka pandud. Siis käskis vihane mees oma poegadel punase mere äärde äri alustama minna. Muidugi lootis ta, et ta oma tänamatuid poegi enam kunagi ei näe, et loodritest närukaelad teel kaameli tati kätte lämbuksid. Nagu vene muinasjutus.

Aga nii ei läinud, pojad avasid Punase mere ääres jäätisekohviku, kuna enne seda siin muhvigi ei olnud, hakkas see tööle, järgmisena avati restoran "Chez Pascal" ja diskoklubi "Cha Cha". Mingil hetkel liideti kolm ettevõtet üheks, The Three Corneriks. Mina perega vedelen praegu nende Rihana Resortis, kokku on neil Egiptuses ja Budapestis 10 hotelli, rohkem kui 1500 toaga.

Mis siin nagu on? Taksojuht kes teisel päeval retseptisooni väravat üles leida ei suutnud, ütles, et kogu see kompleks meenutab hiiglaslikku ämblikku ja elus ei saa aru kustpoolt sellele loogiliselt lähenema peaks. Beežid kolmekorruselised majad tohutul maa-alal, mitte üleliia kaunid, aga igal juhul ka mitte vastikud nagu pilvelõhkujahotellid. Ruumid ise on väga okeid, toateenindus samuti. Mul vedeleb rahakott päevad läbi laual, elektroonika tubapidi laiali ja midagi kadunud ei ole. Majade vahel pole haljastusega koonerdatud, naljakalt pügatud põõsad ja lillepeenrad kõikjal. 7-8 liutorudega ja liutorudeta soojendusega basseini, väliteater, kino, kus praegu viimast Matrixit vaadata võib. Kõikhinnas restoran, mis on tõenäoliselt parim korrutatud kahega, mida sa El Gounas leida võid, oma pood, oma rand laguuni ääres, oma rand ja kohvik Punase mere ääres ja tasuta mootorpaaditransport sinna ja tagasi.

Ehk kogu äri on niipidi läbi mõeldud, et sa tuled siia, saad siit kompleksist kõik kätte mida sa vajad, oled hoitud ja hellitatud, sammugi siit välja ei astu, jääd rahule ja puhkuse lõpus sõidab auto ette ja viib su lennujaama.

Kokkuvõtteks ongi see vedelemiseks ja päikese käes lebamiseks, millest kummastki ma eriti ei pea, väga okei koht. Hurghadasse, kus oluliselt rohkem elu, on siit 34 km, iga päev taksoga edasi tagasi vurada läheks kulukaks. Samas kui mul läheks kunagi tarvis mõnusat kohta kaugtöö tegemiseks, siis oleks see paketi hinda ja kohapeal pakutavaid väärtusi võrreldes väga hea valik.

Loo moraal on selles, et kui sul on peres muidusööjatest pojad, viska närukaelad uksest välja, niimoodi võib lõpuks kõigile midagi head sündida. Aga lugu pole veel kaugeltki läbi. Vaatame kuhu see edasi läheb.

Finaal

Eile üritasime täna õhtuks kõrbetretti kinni panna. Päikeseloojang suure grupiga, beduiini õhtusöögiga, 45 eurot nägu. Privaatne perekõrb päikeseloojangu ja söögiga 300. Ma tahtsin lihtsalt kõrbe näha, aga nemad hakkasid seda kõrbe toidu ja loojanguga täitma. Aga no ei müü sa kalasilmadega eestlasele emotsiooni. Eluski mitte.

Siis tuli naisele hea mõte, et ma peaks lohesurfi koolitusele minema, tema saab siis kõrvalt filmida, kuidas ma mööda vett lohisen. Mererannas on mingi päris ok tasemel koolitus, sesmõttes on õppimiseks muidugi hea koht, instruktor seisab kõrval ja treenimiseks on sadu meetreid põlvini vett. Vist lohesurfarite jaoks okei koht, kaugemal on meri purjeid paksult täis. Aga no ma ei viitsi ja mul läks ikka tükk aega, et elevil naisele see kohutav mõte pähe tagasi toppida.

5-aastane nõudis supilauaga sõita. Lõpuks sain ta kajaki peale ümber häälestada ja loksusime veidi. Ma kadestan lapsi, kui vähesest nad rõõmu võivad leida. Siis ärandas naine kajaki ja see kobakas plastmassijunn hakkas korraga liikuma nagu oleks seal 20 hobujõuline mootor taga. Meenus, et ta oli lapsena sõudetrennis käinud. Mul on graatsiline naine, tõdesin taas.

Kuna on viimane päev siin ja midagi toimumas ei ole ja millestki kirjutada samuti mitte, otsustasin end lugeja nimel ohvriks tuua ja lasta end mõnel agressiivsel kaupmehel tema poodi imeda. Et vaadata ise, mis saama hakkab ja et võib-olla on mõnel Ypsiloni lugejal sellisesse kohta reisides ja agressivse müüja kätte sattudes minu kogemusest abi. Kusjuures ma polnud kindel, et alla ei jää ja poodi tühjaks ostma sunnitud ei ole. Lihtsalt inimkatse. Võtsin väliteatri vastas oleva rämpsupoe ukse juures mingi kummiriba näpu vahele ja venitasin seda hajevil pilguga. Müüja vedas end püsti.

"Soovid midagi osta?"

"Pole kindel..."

"Kust sa oled, my friend?"

"From estonia."

"Ma tean, Eestit, mul oli üks eestlasest sõber!"

Otsin taskust suitsupaki, mees teeb kohe ettepaneku koos tema poes suitsu teha. Siseneme, istume toolile, otsin taskust välgumihlit, mees tõmbab sahtli lahti, seal on umbes 300 värvilist välgumihklit. Ta pakub mulle tuld, siis näitab tulemasinat lähemalt.

"No gas. Electric!!!" Tulemasina karbis on usb laadia. Selge pilt. "Oled perega?"

"Jah, naise ja lapsega."

"Vana laps on?"

"5-ne."

"Kellena sa töötad?"

"Olen kirjanik."

"Siis teenid hästi..."

"Elab ära."

"Oi, mul on su lapsele midagi, rõõmustab mees!" Ta toob riilulist viletsalt kokkutraageldatud riidest kaameli. Vajutab kuhugi ja kaamel hakkab rõvedalt määgima.

"Miks sa arvad, et mu laps kaamlit tahab?"

"Sest see on kaamel," ütleb mees, "Kõik lapsed tahavad kaamelit." Ta tormab hoogsalt järgmise riiuli juurde, nüüd naaseb ta sädeleva käevõruga. "See on su naisele."

"Mis see maksab?"

"Oot-oot," ütleb mees, tormab sahtli juurde ja võtab sealt elekrilise tulemasna asetab minu ette ja teatab: "Sa ei või ennast ära unustada, sa oled seda väärt, sa oled hea mees."

Vaatan kolme asja enda ees laual, käevõru maksab võib-olla euro, kaamel kolm, see tulemasin võib olla kusagil 15. Tundub viisakas, laadimisjuhe on korralik.

"Palju see kokku teeb."

"600."

600 poundi on ca 35 eurot. Võtan käevõru kätte, vaatan seda, panen lauale tagasi. "Ma saan selle kräpi eest naise käest vastu hambaid, sul kullast pole?" Selgelt pole ses poes midagi sellist.

"Kullast?" mees mugib jahmunult suud. "Kullast, jah, kullast ma saaksin, homseks."

"Homme olen ma juba minema lennanud."

"Kullast..." mees sügab närviliselt kukalt. 

"Valgest kullast," täiendan, "Mu naisel on Swarovski kristallidest hambad, kollane kuld ei sobi tema hammastega." Mees hingab katkendlikult ja kuulen vist tasast niuksatust.

"Las see võru olla," ütlen, võtan kaamli kätte, keerutan seda käte vahel ja panen lauale tagasi. "Sul vaala ei ole?"

"Mis vaala?"

"Laps tahab vaalakaisukat. Mu 5-aastasele ei meeldi kaamlid."

"Miks?"

"Kaamelid haisevad."

"See ei haise ju?"

"Laps ütleb, et haiseb. Eeslid ja hobused ka. Mu laps on allergiline. Mis selle kaameli sees on?"

"Mismõttes sees?"

"Kaamel on ju midagi täis topitud, mis seal sees on, ega seal midagi sellist pole mis allergiat teeb?"

"Ma ei tea ju."

"Teeme ühe lahti, vaatame mis seal on?"

"Kuidas me teeme?"

"Sul kääre on?"

"Kuidas, lõhume kaamli ära?"

"No ärme lõhume siis, ükskõik, my friend," löön käega. "Laps tahab niikuinii vaala."

"Kust ma sulle vaala võtan?"

"Allergiavaba vaala," täpsustan.

"Kust ma sulle allergiavaba vaala võtan?" mehel hakkab juhe kokku minema.

"Allergiavaba mõrtsukvaala," täpsustan. "Need on need musta ja valget värvi, need kes teisi vaalu söövad. Sinivaalu. Laps fännab neid." Mis on tõsi.

"Kust ma sulle sellise võtan?" ägiseb mees.

"Aga kust sa võtad, et ma su kaameli võtan, my friend?" võtan välgumihli kätte. Palju see üksinda maksab, see on hea asi?" 

"See on väga hea asi. 425."

See teeb ca 25 eurot. Ma isegi tahaks seda, mingi 17-18 euroga saaks kätte, samas on kiusatus edasi kiusata. Löön müüja silmade all telefonis googlesse usb-tulemasin, tõepoolest, seal ongi mingid 20 ja 25 euroga, tuleb välja, et my friend müüja ei olegi mingi värdjas? Siis leian shoppa.ee lehelt allahindluse, ilus usb-tulemasin 11 euroga. Pakkumine on lõppenud. Näitan talle seda telefoniekraanilt ja teen helde pakkumise - 7 euri.

My friend is not my friend. Lükkab sahtli pauguga kinni, hakkab laua pealt rämpsu kokku kraapima ja teeb nagu mind poleks olemaski. Molli ei saa ta mulle anda. Kui ta turistile kümppi sõidaks, peaks ta oma poe siit hotelli juurest kokku korjama.

"Good evening, my friend!" ütlen, tõusen ja astun poest välja. Peaasi on viisakaks jääda, nii kodus kui võõrsil.

Tegemist oli inimkatsega ja mul on selle pärast siiani veidi paha olla. Mees kurtis, et koroona on talle korraliku paugu pannud, turiste samahästi kui ei ole, ja nad kõik võitlevad ellujäämise nimel. Loodan, et talle satub palju ja minust paremaid kliente.

Südametunnistus ei anna rahu, pool tundi hiljem lähen tagasi, lepin mehega ära ning ostan selle tulemasina. Ta nimi on Emad, teeme pilti ja joome hibiskuseteed. Võtan veel mõned kingitused, kokku 60 euro eest, ei pea lennujaamas mõtlema ja veidi sodi topib ta niisama kauba peale - kõigel on oma hind, ka inimikkusel.

Foto: Erakogu

Sellega on reis läbi. Niisama nagu selle kajastuski. Aitäh, et viitsisite kaasas käia. Homme kell 12 vistakse hotellist välja, kell 7 õhtul saame tiivad kojulendamiseks ja ongi. Mida kokkuvõtteks öelda? Kõik oli okei ja rohkem ning minust vähem igaval inimesel olnuks siin kindlasti vähem igav. Seega nagu positiivne lõpunoot. Või vähemalt positiivsepoolne 😊

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles