ESTOSTSEENID ⟩ Esimene. Mull

Just see, et see olemas on. Viimastel päevadel olen ma elanud nagu mingis kuradi mullis. Pooleldi unes, pooleldi ärkvel, inimesed on vahetunud, kõiki isegi päris hästi ei mäleta. Täna on vist neljapäev, jooma hakkasin ma reedel, esmaspäeval pidin ma peaaegu ära surema ja tööle ei läinud. Õhtul ei pidanud ma vastu ja jõin alustuseks paar longerot, siis tuli Gena ja läks uuesti lappama. Gena on üks suurt kasvu sõnaaher tuttav, kellega ma mõnikord juhuslikult kohtun. Õigem oleks öelda, et meil on ühine tuttav, kelle eestvedamisel me mõnikord kohtume. Kainena pole me vist kohtunudki. Seekord tuli ta tänaval vastu ja küsis suitsu. Andsin. Läksime minu juurde ja vahtisime koos telekast ükskõik mida ja jõime. Mõnikord rääkisime midagi suvalist või kommenteerisime filmi.

Kohvikusse tulime me vist kolmapäeva hilisel pärastlõunal sööma. Mul oli veresuhkur ja mingid muud ained organismis niivõrd putsis, et ma vappusin. Ainult siis, kui midagi käes oli, sain ma ennast paigal hoida. Nii ma siis luristasin seda kuuma suppi ja tundsin, kuidas päris palju sellest tagasi kaussi voolas. Osa voolas õnneks ka kurku, sest ajas köhima. Ma vist suitsetan liiga palju. Sellest on kahju, kuna õues suitsetamas käies jahtub supp ära, mul on tunne, et ma ei oska enam aja kulgemist õigesti hinnata. Teen mõnikord isegi kolm suitsu järjest, sest välja tulemine on tüütu. Ühe supi jooksul käisin kolm korda väljas. Üks seljanka ja pool pakki tobi.

Hakkasime kohvikus jooma. Õigemini jätkasime kohvikus joomist. Jõin supi kõrvale kolm õlut ja saavutasin oma küllalt tavapärase enesetunde. Olin taas enesekindel ja terav, ma ei värisenud enam. Inimesi käis meie lauast mitmeid läbi. Osasid ma tundsin, osasid mitte. Püüdsin tüdrukutele meeldida, tüüpidest olin ma nagunii tunduvalt üle. Oma teravuse poolest. Ma ei mäleta paljusid asju, nagu mingi kuradi unenägu, meenuvad mingid killukesed või emotsioonid aga mitte kunagi terved klipid. Üldmulje on, nagu oleks tavapäraselt nõme olnud, kuid mu pea on harjunud selliseid mõtteid tõrjuma. Ihust välja suruma nagu kass leevikesest sitta.

Kohviku ees käib ennelõunane elu. Või noh, mis elu see niiväga ikka on - inimesed lihtsalt sagivad edasi tagasi, kes tööle, kes kuhu. Päike paistab, kevad on tänavu varajane. Elu käib mujal, kohviku ees on näha vaid erinevate elude vaheline liiklus.

Ma olen kohvikusse magama jäänud ja ennast täis kusnud. Õnneks on püksid juba kuivad ja midagi näha ei ole, kuid ilmselt ma haisen. Mind äratanud kohvikupidaja vigises midagi selle kohta. Imelik, et ta mind õhtul ära ei ajanud. Genat igatahes kusagil näha pole. Süütan sigareti ja tunnen peale esimesi mahve, et hakkan ära vajuma. Kõrvus kohiseb ja pea hakkab ringi käima. Toetan vastu seina ja püüan liikuda prügikastini, et ennast sellele istuma sättida. Kukun sinnasamasse kõrvale ning mul on veidi valus. Nihverdan ennast seina najale istuma, tänaval ei pööra mitte keegi mulle tähelepanu. Lõpetan suitsu, lasen veel põleval konil prügikastist mööda langeda, katsun taskuid ja tunnen, et koduvõtmeid seal ei ole. Telefon on, kuid see on tühi. Miski ütleb, et Gena on minu juures. Tore. Asun ka ise minekule.