NOVELL ⟩ Triin Tasuja: Hirmunud lollid

Anastasjal ei olnud vaja meestele meeldida või mitte meeldida. Tähelepanu, mida nad talle elu jooksul pööranud olid, oli piisav. Polnud vahet, kas see oli positiivne või negatiivne – igal juhul oli seda olnud piisavalt. Ta oli piisavalt olnud kole ja ilus, paks ja peenike, loll, tark ja isegi vahepealne. Asjad, mis kunagi olulised tunduvad, kaotavad ajas oma algse tähenduse. Inimesed ja suhted samuti. Sügavus ja pinnapealsus ning nende vaheldumine on osa sensatsioonilisusest, mis paneb meid end elusana tundma, aga kokkuvõttes on need lihtsalt erisused elamise kontrastsuses, nagu sisse- ja väljahingamine on osa igapäevast. Roman oli olnud kord all ja kord üleval, pendeldades niimoodi edasi-tagasi Anastasja sõrme otsas, vastavalt sellele, kas naine oli tema ülbusest kütkestatud või tüdinenud. Nendevaheline mäng oli pealiskaudne ja jättis seetõttu palju manööverdamisruumi neile mõlemile. Kokkuvõttes tõi lõpplahenduse Romani erektsiooniprobleem. Anastasja ei jõudnudki selleni, et küsida, kas mehel teiste naistega ka ära vajub – isegi siis, kui too mainis, et «eelmisel korral oli samamoodi.» Salamisi kahtlustas Anastasja, et ehk oli ta mõnes vihahoos mehe oma emotsionaalselt ülesköetud nõiarituaalis ära kastreerinud, ilma, et oleks seda teadlikult tahtnud. Aga järelemõelnud faktidele mehe minevikust, mõistis ta, et tõenäoliselt on äravajumise taga pigem mehe emotsionaalne impotentsus, mis lõpuks psühhosomaatiliselt suguelundi kaudu väljendus, sest sügavamate probleemiga polnud tegeletud.

«Mu munn ei tööta. Ma arvan, et see on seoses vaktsiiniga, see hakkas pärast seda jamama,» ütles ta viimasel korral Anastasjasse siseneda püüdes.

Tõsi, ka eelmisel korral, millest oli möödas neli kuud, oli tal keset kõige lõbusamat momenti makaron pehme. «Kurat,» mõtles Anastasja järgmine päev endamisi, «kas ma äkki poleks pidanud oma uue dildo ostmisest seksi ajal rääkima? Äkki ma riivasin ta uhkust ja ta munn solvus?»

Tagantjärele vabandamisel võimaliku auriivamise pärast mees naeris ja ütles, et vabandus on üleliigne. Midagi täpsustavat ta oma tervise kohta ei lisanud.

«Tra mul on meeste peidetud emotsioonide ära arvamisest kõrini!» mõtles Astja vihaga, kui ta kõigele mehega toimunule tagasi vaatas. Eriti andis too aimamine end naise kehas tunda viimasel korral, kui nad kohtusid. Vahetult peale seda, kui nad juba tänaval teineteist nägid. Naine oli olnud otsustuskindel ja suhteliselt rahulik, kuni ta Romani tolle maja nurgast talle vastu kõndimas nägi. Mehe habe oli pikem kui kunagi varem ja miski pani Astjat pead kõrvale pöörama, et vaadata teispool tänavat oleva maja viimasele korrusele, mille toas põles tuli. Romani maja oli samal tänavapoolel, mida mööda ta kõndis. Mees elas puumaja esimesel korrusel, korteris, mille kõik aknad olid madalad ja kergesti igast küljest ligipääsetavad. Loll planeering. Kas sel inimesel polnud üldse mingit ohutunnet? Meest nähes haaras Astja kohe kramplikult kinni taskus olevast suitsupakist, mille ta ostis eelkõige seetõttu, et tüüp oli suitsu tahtnud. Naisel oli piisavalt ükskõik, et selline vastutulek teha, sest pühapäevasuitsetajana võis ta suitsu nii teha kui mitte teha. Pealegi teadis ta, ilmselt sarnaselt Romaniga, et neil poleks peale seksimise muidu muud koos teha, kui suitsetada. Kuidagi pidi ju toimuma sisse- ja väljajuhatus, ebakindlad ja saamatud idioodid nagu nad olid. Ja nii kui nad olid teineteiseni jõudnud, Astja suitsupakk ikka veel vasakus käes kramplikult kinni, embasid nad nagu kord ja kohus ning suitsud süüdanud, hakkas Astja tundma. Võõras särisev ärevus kõhus. Seda polnud seal enne.

Nende idioodikõnnak edasi-tagasi teineteise suunas ja teineteise juurest eemale oli kestnud juba poolteist aastat. See kõik algas kuidagi kobamisi. Vahetult mehe lähenemiskatsete tõrjumisele järgnenud ühise maja ees suitsetamisele kulunud aja jooksul toimunud kalkuleeringu tulemust, et tegelikult võiks ju ikkagi seksida – sest ta arvas või teadis, et kahetseks, kui võimalust kasutamata jätaks, oli mees kohe lõppu lisanud: «Midagi romantilist siit ei tule.» See hetk oli selgusena isegi kergendav, sest mitte ainult mehel, vaid ka tal endal oli just pikk ja piinarikas suhe lõppenud. Kusjuures Anastasja jaoks tähendas see peaaegu tervelt kaks aastat puudulikku füüsilist intiimsust.

Nende kahe vahel oli seks raju, kuid paari kuu möödudes hakkas Astja ise sellel lõbutsemisel hoogu maha võtma, sest teadis, et siit edasi läheks asi iseenesest tõsisemaks ja piinavalt magusamaks. Ta hoiatas meest juba enne esimesel korral, et temaga mängides mängib too tulega. Mees arvas, et enne saab haiget naine, kui tema.

Ilmselt võis meest siiski riivata Astja tõdemus, kui ta ütles, et nad on mõlemad arad, kui läheduse vaid seksile taandavad, «sest see on nii primitiivne võrreldes sellega, mida kaks inimest, kes teineteisele meeldivad, tegelikult võimelised jagama on.» Öeldes, et nad on mõlemad arad, pani ta Romani tugevuse kahtluse alla, kuigi oli juba ammu ilmne, et kõva-mehe mäng on läbinähtav. Samasugune egoist oli ju ka Astja ise, kelle ainuke algupärane ajend mehega edasi suhtlemiseks oli välja selgitada, kuidas saab suvalise mehega baarist oma psühholoogilist amplituudi testida. Roman oli pohui-tüüp, kelle peal liugu lasta, sest tal puudus emotsionaalne eneseteadlikkus. See oli jäänud kuhugi lapse tasandile – mees vajas teiste inimeste draama pealt nägemist, sest ei suutnud oma hinges sisalduvat sitta ise läbi protsessida, mistõttu talle kõik väljaspool teda toimuv ja tugevalt emotsionaalne väga pinget pakkus, alustades töökaaslaste üksteise vastu ässitamisest kuni valimiseelsete poliitlahingute jälgimiseni. Ta toitus ainult väga kangetest emotsioonidest ning vahepealsete nüansside tajumine või isegi soov neid mõista temas puudus, nagu poleks tal sellele vastavat organit. Mehel polnud ju kuidagi kasulik oma puudusi tunnistada ning pealekauba oleks millegi ta loomusele nii võõra tundma õppimine neetult ebamugav. Ta oli hardcore toxic fuckboy, kes hakkas juba keskeale lähenema.

«See vend saaks mulle jumalikku vahendada nii, et isegi sellest aru ei saa,» mõtles Astja temaga baaris tutvumise järgsel päeval, olles eelmisel õhtul sõnagi lausumata ära kadunud. Mõni päev hiljem, kui oli otsustanud tüübi siiski üles otsida ja temaga uuesti ühendust võttis, oli ta avatud saatuslikeks üllatusteks. «Selline ennast täis kõvataja ei näe ju niikuinii midagi peale materiaalse maailma. Võiks ju veidi mängida – mine sa tea, mis saada võib. Hullem kui see eelmine, narkomaanist kristlane, ta ju ikka olla ei saa!»

Lõppude lõpuks pakkus Astjale kõige suuremat rahuldust see, et mees kadus ta vaateväljast täielikult pärast seda, kui naine oli julgenud oma intiimseid soove väljendada ja mees sellestki ei suutnud aru saada. Ta soov tõelise läheduse järele ajas mehe juhtme lõplikult kokku. Kõigil kohtumiskordadel oli nende vahel toimuv võrdlemisi etteaimatav – kogu see rituaalne tants, häbelik joomine ja suitsetamine, isikliku elu filosoofiline ratsionaliseerimine, mis vahel harva ka mehe minevikku puudutas, kuid kes, siis kui ta oma paikapanevatest arvamustest või igapäevastest saavutustest ei kõnelenud – oli enamasti vait ja lasi Astjal teemasid juhtida. Füüsilisi otsuseid tegi ainult Roman. Kui Astja esimest korda talle läheneda püüdis, läks mees täiesti krampi, aga naine ei teinud tookord sellest suurt välja. Mingil veidral moel see hoopis lähendas neid, sest tol korral nad ei seksinudki – ja naise küsimise peale vastas mees, et ta ei taha, et Astja ära läheks. «Ma tahan julgeda õrn olla,» ütles naine, kui nad olid õue läinud, et end veel rohkem pilve suitsetada. Mees pööras pea naise poole ja vaatas talle selle jutu peale otse silma sisse. «..mis on?» küsis Astja oma juttu katkestades, nagu oleks mehe pilk midagi tema mõtete voolus läbi lõiganud. «Ei midagi,» vastas Roman ja vaatas edasi, nagu meelega, justkui karjudes kogu kehaga, et ka tema tahab julgeda.

Kuna nad olidki enamasti purjus või pilves, siis polnud Anastasja juttudel üldse mingeid piire. See köitis meest, kuigi tema loomaliku iseloomu puhul polnud välistatud ka see, et ta oma saaki lihtsalt väga kannatlikult varitseda suutis. Ilmselt oli seal nii üht kui teist – tal polnud vaja järsk olla, sest talle sõideti loogiliselt jälgitava, kuigi kiire ja emotsionaalselt intensiivse jutuvadaga sisse.

Mida tugevamad keha ja vaim, seda esiletungivam ego. Aga kui vaim ei ole paindlik, vaid kinnitub meeleheitlikult ego ja keha külge, on ta mõranemine ainult aja küsimus.

Astja lagunemine hakkas pihta mehest varem. Ega Roman polnud ju ainus mees maailmas, kes talle tähelepanu pööras. Ja ega sedagi olnud üleliia palju. Nende kohtumistes oli midagi mõlema jaoks inimlikult lohutavat. Kumbki neist ei üritanud teineteisele meeldida, selle jaoks ei teinud kumbki midagi liigselt pingutust nõudvat, mistõttu seal tõesti eriti midagi romantilist olla ei saanud. Pealegi oli Astja väga ablas naisterahvas, keda vaevalt ükski mees suutnuks ainuisikuliselt igal tasandil ära rahuldada. Ta oli esimestel kuudel, võib-olla isegi tervelt pool aastat, Romani fantastilist keha ja armatsemisvõimet ning nende füüsilist sobivust piisavaks pidanud, aga mehe läbiv jauramine selle üle, kuidas ta ei taha suhtes olla, tüütas lõpuks ära. Astja tahtis lähedust, olles ammu loobunud suhete defineerimisest. Erinevalt Romanist polnud tal mingeid kinnisideid last saada või peret luua. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, oli ta sellest hoolimata pühendunud inimene. See aga ei tähendanud tema jaoks oma soovide ja vajaduste alla surumist. Kui Roman ei tulnud selle peale, et teda restorani viia ja roose kinkida või temaga pargis jalutada, siis leidus iga sellise tegevuse jaoks omaette mees, kes tahtis ja lausa ootas, et saaks Astjaga taolisi hetki jagada. Ükski neist ei tekitanud temas aga selliseid tundeid nagu Roman, kuigi ta ainult ühega neist teistest kavaleridest maganud oli. Ja sedagi vaid korra. See tõestas vaid, kui palju parem tal Romaniga oli.

Võimalik, et Anastasja oli Romani kulul enda välja elamise ära teeninud, sest vastastikuses ärakasutamises olid nad võrdsed ja teineteise jaoks suurepäraselt sobivad: naise ekstravertne emotsionaalsus sulandus mehe passiiv-aggressiivse kirglikkusega, mis lasi naise vihal temast välja purskuda nagu jäisest järvealusest allikast, kuid ta keha vastu mehe mäestikke puutus. Selles oli toksiline nauding, nagu enda lapsikusele luba andes kraabitakse mõnd suvist putukahammustust. Mees meenutas Astjale ta sisemist nimetamatut painet, vallutamist vajava territooriumini ulatumise distantsi, mees oli peaaegu midagi objekti laadset, aga ainult selles mõttes, millega saab mõelda toetusvahenditest liikumisraskustega inimestel – mehel oli funktsioon – ja see oli soov olla ära kasutatud, varnast võetud, rakendusse antud. Mehe teadliku loa selleks sai Astja ühe nende vahekorra ajal, mis algas deemonlikus ülemeelikuses, julgustades teda mehe peal istudes ja talle silma vaadates ütlema, et kasutab teda ära. Roman ütles mesimagusal häälel «kasuta!» olles sealjuures lausa tänulik ja pühalikult rahulolev, et naine temast kasu saab. See andis naisele enneolematu enesekindluse, et ta võib mehega ükskõik, kuidas käituda, tunda ükskõik mida, olla ükskõik kes. Nende vahel oli nii totaalne vabadus, mida keegi varem polnud talle lubanud. Aga see ei olnud paradoksideta vabadus, selle taga polnud ju ka midagi, millele oleks saanud kinnituda.

Mees muutus väga närviliseks ja kartlikult ärevaks, kui naine talle ka teisel korral ise füüsiliselt läheneda proovis. See oli pool aastat hiljem tollest esimest korrast. Ta ei suutnud oma keha lõdvestada, käitus, nagu oleks ta süütu ja peaaegu solvatud nagu tüdruk, kelle privaatsusesse on tungitud; nagu polekski kunagi nende vahel neid tuliseid kirglikke ja igavikulisi teineteisesse sulamisi olemas olnud – kõik oli pühitud, alles jäi ainult mehe hirm, millest rääkimiseks oli ta tumm.

Järjekordne vastuoluline mees Anastasja trajektooril. «Algpõhjus on lahendamata,» teadis Astja Tallinna novembri esimeste lõikavate tuulte käes sel viimasel korral Romani juurest bussipeatusse kõndides. «Temaga kohtumine oli eelmise mitte-suhte lõpu ja sellest puuduoleva kinnimätsimine, augutäide. See kõlab väga halvasti ja võimalik, et see ongi nii halb. Et kõik need viimased aastad mu elus kokku on olnud lihtsalt ebarahuldav lähedus, kus pean korduvalt eri külgede kaudu kogema seda sama tunnet, mis ajaga pole oma kehtivust kaotanud. Nii kaua kui ma end mäletan: ma pole piisav sellena, kes olen. Järelikult pean ma sulanduma ja muutuma vastavalt keskkonnale.. Aga kas ma tegelikult tahan üldse nii väga ellu jääda, et end nii kergesti teiste järgi kohandan?»

Narkomaanist kristlane Johannes, Romanile eelnenud ja talle mitmeski mõttes vastandunud mees, oli olnud Anastasjale mitu aastat samuti potentsiaalne päris-kallim. Ta on väga pikk, naiselike joontega, tundlik ja emotsionaalne, kunstnikutüüpi organiseerija, aga samuti lapsik ja vaimust vaevatud, nagu lühildane, aga sitke, tugev ja töökas Roman. Ja vaevatud oli ju ka Anastasja ise, ent seda mitte ainult meeste tõttu, nad olid ainult ta elu mustrid, sümptomid. Johannes piiras ta mõtteid ja Roman tundeid. Kumbki neist ei jätnud talle võimalust nendega koos edasi areneda nii et ta pidi, ta lihtsalt pidi üksi edasi minema, kui tahtis endaks saada. Romani antud vabadus oli sel teel kindlasti abiks, sest ta ei pidanud igapäevaselt enam vähemalt kellegi kätt hoidma, kes temaga «suhtes olla ei tahtnud». Suhe oli meeste jaoks tabuteema. Ja ära ei tohtinud ka unustada, et Johannese veendumuse kohaselt juhib maailma saatan. See kõik viskas samuti üle – sellele lisaks veel ka tülitsemine, manipuleerimine, ja fakt, et narkootikumid olid kättesaadavamad kui selle jeesuse moodi mehe õrn ihu, kes oma aral aga laial moel kogu aeg ise Astja tähelepanu vajas. Ka nemad ei jõudnud kunagi päriselt lähedasteks saada, kuigi seal tõesti oli kogu muu pahna keskel ikkagi ka mingisugune mõlemapoolne lootus. Aga kas seda oli rohkem või vähem kui Romaniga? Nende ebakainus hägustas isegi loota tahtmise, nad olid teineteisele vaid lohutuseks.

Lõpuks endasse jõudnud, koju saabununa, ärkas Astjas eluterve vihahoog ja ta oleks tahtnud Romani lüüa tema tuimuse ja ükskõiksuse eest. Või vähemalt ta aknad sisse peksta! Selleks polnud õnneks võimalust, sest ta ei tahtnud meest enam näha. Ja nii haiglaselt vihane ta kah polnud, et oleks võimalust varitsenud, mil mees pole, et telliste hunnikuga naaberhoovis oodata. Viha all kobrutas hoopis kurbus ja lootusetus: nende ühendus ei seisnud koos.

Kui ta sooja novembri lõpus Wismari tänavalt alla kõndis, ei tundnud mäletavat neid ka park, mille puu all nad suvel, värskelt tutvununa mõni aasta tagasi õlut olid joonud. Romani sõbrad, nendega samaealine paarike, jalutasid neist tookord mööda oma halli lühikarvalise koeraga, kellesugust Astja kunagi näinud polnud. Metsikult lõbus tõug, kes on kõigiga sõbralik. Talle meeldib endast mitu korda suuremaid roikaid lõugade vahel vedada. Astja avastas selle tõu mitu aastat hiljem uuesti – kui oli juba teada, ja võimatu eitada fakti, et tollelt fikseeritud positsioonilt, kuhu Romani järeleandmatus jäänud oli ning kuhu oleks pidanud jääma ka Anja, kui ta poleks iseenda teed valinud. Nüüd asendaski ta oma armastamise teadmisse, et pigem tuleb elu ümber seada kellegi järgi, kes on valmis vastu armastama – lihtsam oli seda teha koerast orienteeruvalt. Koerad armastavad kohe, selles ei pea kahtlema, nende siiruses pole mitmetimõistetavust. Arukam oli elu korraldada nii, et ta saaks võtta koera, kui selle järgi, et mõistatada järjekordse funktsioneerivalt depressiivse poissmehe vastuolulise käitumise ja ebastabiilsuse tagamaid.

Puud pargis olid raagus ning okste siluetid kummardusid läbi udu ja sooja laternavalguse maa poole. Seal pargis polnud enam võimalik novembris istuda, kus tookord juunis soe oli. Kas nad mõlemad polnud ikkagi seal alguses midagi lootnud? Soovisid nad midagi, mida ei julenud tunnistadagi? Või polnud selleks tõesti vajadustki, sest kõik eelnev oli neid juba niigi piisavalt räsinud, et nad oleksid suutnud tahta armastusse uskuda?

Viimasel korral olid nad amelenud võidunud diivanil katkise põrandalambi all. Mees elaski katkiste, aga siiski toimivate asjade keskel ning teda ei häirinud, et asjad ei ole korras. Paar minutit sai naine ta vastas lebada, olla kaisus ja niisama jutustada, kuni mees ta huuled üles leidis. Roman oli rohkem pinges kui kunagi varem, naine tajus seda tema suudluse jäikusest otseselt. Ta proovis olla ise pehmem ning tundis, et see mõjub mehele – too peegeldas talle sama tagasi. Ta tõstis naise enda peale ja nad embasid. Astjale meeldis panna oma nina ta kaela peale, allapoole kõrva ja habeme taha. Nad hoidsid teineteist, suutsid seda veel teha, kuigi lugu oli hääbumas ja nad mõlemad teadsid seda. Kui Roman hakkas naise särki ära võtma ja seejärel enda oma, otsustas Astja, et parem oleks voodisse minna. Edasi võtsid seekord nad end mõlemad ise riidest lahti, esimest korda. Magamistoa ukse kohal laes on auk.

«Sul on laes auk.»

«Ma tean.»

«Miks? Peidad narkot sinna või?»

«Kuule, kelleks sa mind pead?»

«Sinu puhul ei imesta ma millegi üle.»

Astja ei pidanudki Romanist lõpuks enam midagi, aga ikkagi jätkus temas lollust mehega veel kokku saada. Oli ta tõesti nii enesest lugupidamatu, et pidi oma sisemise võitluse tõttu pidama lahingut endast välisega, püüdes talle kohta kätte näidata? Heast seksist oli sama vähe järel kui kirest, mis neid nende vihas ja depressiivsuses enne uimastanud oli. Romani käed ei olnud teinud ühtegi enese jaoks liigset liigutust, et tulla vastu õrnusele, mille jagamist Anastasja vajas. See ütles naisele kõik, mis tal oli teada vaja. Jumalikkus oli nende vahelt kadunud. Võib-olla polnudki seda seal kunagi olnudki.