SEKS JA LINN ⟩ Miks mulle koolis ei õpetatud Eesti feminismist?

Aga olla naine Euroopas ei ole sama, mis olla naine kusagil mujal, mis viitabki sellele, et öelda enese kohta feminist ei tähenda ainult väljendada kõigi naiste võrdsust kõigi meestega. Foto: Triin Tasuja
Triin Tasuja
Copy

Alljärgnevaga tituleerin end ametlikult humanitaarbimboks, sest olen soo, feminismi ja seksi küsimustes jõudnud faasi, kus mu akadeemiline pädevus on kinnistunud kõrvaltvaataja positsiooni. Minu tripp on süsteemide vaatlemise nauding ja humanitaaria kui teadus tõestab iga päevaga aina enam lahenduste pakkumise asemel pigem probleemide paljususele rõhutavat. Kuidas humanitaarid, kes on valdavalt naised, kõiki neid probleeme ilma reaalteadlaste, kes on valdavalt mehed, abita ära peaksid lahendama?

Iga kord, kui ma pean haigelt palju akadeemilist teksti lugema, tahan ma oma aju loputada kõige lihtsama raadiopopiga. Eriline nõrkus on mul muidugi 90ndate tümmi vastu, sest selle saatel kasvasin ma üles. Selle tooruses ongi võib-olla kõige getom osa minust, mis on samas ka kõige siiram, naiivsem ja süüdimatum oma võimaliku lolluse ees. Bimbofikatsioon on aga fenomen, milles ma pole üksi. Oma naiselikkuse tunnistamine on kaugemas ja lähemas minevikus olnud täiesti omaette kultuuri analüüsi perspektiiv – kui feminismi vaadelda puhtalt naiseks olemise seisukohast. Tunnistada end feministiks on aga tundunud natuke võõras, kuigi olgem ausad, ma olen oma suure tundlemisega ka üsna ausalt selleni välja jõudnud (tekst, mida kusjuures ei olevat kõlbulik Vikerraadios laupäeva hommikul eetris kuuldavale tuua!!!!). Kuna omada sugu on midagi väga intiimset ja vältimatut, siis ei saa aga eitada ka seda, et tunda, mõelda ja elada naiselikkusega on meheks olemisest erinev kogemus. Aga olla naine Euroopas ei ole sama, mis olla naine kusagil mujal, mis viitabki sellele, et öelda enese kohta feminist ei tähenda ainult kõigi naiste võrdsuse kõigi meestega väljendamist. Pealegi on inimeste naisteks ja meesteks jaotamine soolist erinevust rõhutav. Küsimuse alla võib seada hoopis asjaolud, millega inimesed end soolisusest lähtuvalt seostavad.

Respekt Piret Karrole, kes on ära teinud suure töö Eesti feminismi 150-aastase ajaloo raamidesse võtmisel. Tema kaleidoskoop annab korraliku ülevaate feminismi aktiivsest olemasolust meie kultuuriruumis, näidates seda nii poliitilise kui individuaalse kogemusena. Muuseas toob ta Barbi Pilvrele viidates, ja mu alateadvusele koputades, välja fakti, et 90ndatel «seisid naised vastamisi ootusega näha välja nagu miss». Ütlen ausalt, ega ma ei osanud nelja-aastasena midagi ambitsioonikamat ette kujutada, kui saada Miss Estoniaks. Ehk tuleneb sellest ka mu lõhe akadeemia tõsiselt võtmisel?

Naxxui ma pidin gümnaasiumis mingeid sõdu õppima, kui ma võiksin teada rahumeelsest enda eest seismisest?!

Tuleb sügavamale sukelduda. Eesti feminismi alguseks loetakse rahvusliku ärkamise aega – Lydia Koidula kaasaegne (nad olid kooliõed ja sõbrannad) Lilli Suburg seisis esimese naisteajakirja Linda taga (naisi ei võetud toona niigi tõsiselt, et nad saaks ise lehte asutada), milles kutsus naisi ahju tagant välja tulema, ja esimese eesti tüdrukutele mõeldud üldhariduskooli, milles õppimine oli nii mõnegi jaoks unistus. Ta oli pärit Vändrast ja ta vanemad olid mõisa-teenijad, kuid oma hariduse sai ta mõisa laste õpetajatelt. Ilmselgelt tulenes see sellest, et ta oli taibu, et Jakobsoni ja Treffneriga läbi sai, kes teda tema tegevustes toetasid. Aga siin ilmneb mainitud nimedega ka kohe megaerror: miks eesti rahvusluse ajalooga emantsipatsiooni idee pole kaasa tulnud? Ma kuulsin Lilli nime esimest korda magistrantuuris. Naxxui ma pidin gümnaasiumis mingeid sõdu õppima, kui ma võiksin teada rahumeelsest enda eest seismisest?! Jakobson oli Lillile südamele pannud, et too peab naisõiguslaseks hakkama.

Ega koos industrialiseerimisega asjad paremaks ei läinud. See oli next level orjanduse aeg: aeg ei käinud enam looduse, vaid kella järgi, ja tehastes töötasid nii lapsed, naised kui mehed, kusjuures naistele maksti vähem (lastele muidugi veel vähem). Sünnitamine võis toimuda tööpingi kõrval, millest järgmisel päeval pidi ikkagi tööle tulema. Tööpäevad olid 12-tunni pikkused. Streigid olid feminismi seisukohast olulised, kuna töölistest vähemalt pooled olid naised. Keegi ei saa siinkohal öelda, et patriarhaadi üleolekut pole olemas, kui sellistes tingimustes NAINE OLLES sind nii palju üle lastakse! Ma läksin kogu seda ajalugu lugedes mitu korda nii endast välja, et pidin lugemise lõpetama enda maha rahustamiseks, sest lappama läheb ajalooga väga mitmel kihil: «Allikad jätavad mainimata, et kanguritest ja tõenäoliselt eriti ketrajatest olid paljud naised. Streigile pühendatud nõukogudeaegsetes ajalooraamatutes naisi streikijate seas ei mainita, kuigi näiteks viidatakse, et streigi mahasurumiseks arreteeriti ka naisi ja lapsi.» (lk 70). Kreenholmi streik aga omakorda oli eeskujuks töölisliikumisele Venemaal. Ilmnevad esimesed NAISREVOLUTSIONÄÄRID, kellest elukutseline oli näiteks Aleksandra Kollontai, «kelle keskne uskumus oli, et patriarhaadi alus on kapitalism, ning selleks, et patriarhaat lammutada, peavad naised olema solidaarsed töölistega, mitte ainult oma suguõdedega.» (lk 74). Okei, kommunistlikust perspektiivist ma saan aru, aga kui su seltsimees on räme pervo, kuidas sa ehitad temaga seda kommunismi? Ka tehastes toimus ju seksuaalne ahistamine.

Ma ei väsi kordamast, et suvaline keppimine ja suvalised kepisuhted on ekvivalentsed kiirtoidu ja kiirtoidu kettidega – sa võid selle menüü kõik nüansid läbi proovida, aga see ei ole tegelikult pühendumine. See on hinge tapmine.

Sellegipoolest ilmneb feminismi idealism, mis ei saa olla püüdlemata. See pole pelk romantiline draama, vaid elementaarne naturalism. Kui eelmise sajandi algusest peale poleks olnud naisi, kes klassikalise perekondliku elu kõrvale jätsid, et võidelda selle eest, mis meile tänaseks elementaarne tundub, siis oleks seis veel hullem, kui see praegu on. Õnneks meie siin saame hääletada ja oma keha üle niivõrd-kuivõrd otsustada, aga patriarhaalne mentaliteet on nii fucking juurdunud, et just see tekitabki kommunikatsioonilõhet, kus mees isegi ei saa aru, millest naine räägib, kui ta mingile probleemile viitab, rääkimata siis selle koos lahendamisest. Nii mõndagi naist olen kuulnud ka tahtvat ise mees olla, kuigi väliselt on tegu pigem naiselike naistega. Need paar tähelepanekut tulenevad pigem naiste jutust, olles ridade vahele peidetud, ja seda mitte transsoolisuse ihalduses selle füüsilises, vaid just vaimses mõttes: palju väliselt saavutada, lõputult ratsionaliseerides õppida, ringi keppida jms. Ma ei ütle, et nii on kuidagi vale, aga see on lihtsalt hea näide sellest, kui kaugele sotsiaalne sugu saab minna, ületades inimesele eneselegi arusaamatult tema bioloogilise soo. Ega see ilmselt minustki mööda pole läinud, sest ega ma pole siiani aru saanud, mida see naiselik mehele/mehelik naisele pühendumine tegelikult tähendama peaks, sest hirmu tõttu intiimsuse ees olen ma iga sellise tõenäolise võimaluse juures afekti seisundisse sattunud. Ja kebomiseks selline seisund sobib, aga see pole päris see, mida tähendab kahe inimese vaheline emotsionaalne lähedus, mis peaks olema vastastikuselt turvaline võimalus end teineteise jaoks igal tasandil avada pikema ajaraami sees kui nikkumissessioon. Ma ei väsi kordamast, et suvaline keppimine ja suvalised kepisuhted on ekvivalentsed kiirtoidu ja kiirtoidu kettidega – sa võid selle menüü kõik nüansid läbi proovida, aga see ei ole tegelikult pühendumine. See on hinge tapmine.

Armastus on feminismiülene kontseptsiooni, mistõttu ma samuti end feminismileigeks saan pidada. Kuigi see ei tähenda üldse, et see mulle korda ei läheks, sest poliitika ja ajalugu etendavad ka armastusest mõtlemisel olulist osa. Kui mehed jätavad naised poliitikast välja, siis jätavad nad sellega ju endast erinevate inimeste vajadustega arvestamise samuti kõrvale. Meil ei ole inimkonnana harjumust mitte tunda end erinevusest ohustatuna, aga õnneks on näha selle muutumise tendentse. Naine ega lapsed ei ole mehe omand. Keegi ei ole kellegi oma, aga kas me tõesti suudame seda niimoodi tunda, kui kedagi armastame? Siin ei ole jällegi küsimus soos või juriidikas, vaid kusagil sügavamal seespool indiviidi. Muidugi on sellise armastuse tõenäosus välistatud, juhul kui meil oleks seadus, mis ikka veel ütleks, et naine on mehele alluv ja tema palk on mehe omand. Ja kui tänasel päeval makstakse naisele ikka veel vähem palka tulenevalt tema soost, siis see kind of on saja aasta taguse probleemi järgmine etapp. Miks ei peaks naine, või ükskõik mis olukorras inimene, vihastama, kui teda koheldakse ebaõiglaselt ja temasse suhtutakse üleolevalt? Ma õppisin olema meeste moodi paha meestelt ja naiste moodi õel olemist naistelt ning saan mõlemi soo puhul enda kehtestamisega hakkama, sest mõlemaid pooli mõistes pole mul vaja olla üleolev või kaitsev, vaid saan rääkida puhtalt sellelt seisukohalt, kus mina olen. Ja minu seisukoht on see, et ma küsin teadmise ja usu vahe kohta. Ma küsin, kas sa armastad mind ja kas mina armastan sind – ja mida see kummagi jaoks meist tähendab.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles