Paljud meist peavad neid tavalisteks inimesteks. Lihtsateks autojuhtideks, kes viivad kaupa ja inimesi teise linna või riiki. Tegelikkuses on see sügavam – vaid Talibani võitlejad ja Afganistani valitusvägede eesrinde sõdurid näevad rohkem verevalmist ja terrorit kui pikamaasõitjad, kirjutab Afganistani korrespondent Farhan Hotak.

Afganistani rekka- ja bussijuhid mängivad riigi majanduses kriitilist rolli, sõites teedel, mis on ühed maailma ohtlikemad. Alati on risk jääda Afganistani armee ja Talibani vaheliste lahingute risttulle või plahvatamata lõhkeseadeldiste ja maamiinide kätte, kontrollpunktides tuleb maksta kopsakat altkäemaksu, olles ise alamakstud, ning sõita tuleb poolikult asfalteeritud teedel. Vaatamata kõikidele ohtudele jäävad sõidukijuhid märkamatuks. Mitmed neist ei jää enam samaks inimeseks, kes nad olid tööle asudes. Nendest jäävad alles vaid inimvaremed.

Suurtükituli, õhupommitamised ning isetehtud lõhkeseadeldised ja miinid, mida on Taliban tee äärde paigutanud, on neid aastatega hävitanud.

Mäletan, kuidas rääkisin ühe juhiga, kes töötas Ahmad Shah Baba bussifirmas. Ma küsisin temalt, kuidas ta end tundis, kui sõitis umbes saja reisijaga pealinnast Kabulist lääne poole Herati linna. “Tead, meil pole palju töökogemust, aga meie kirg on sõitmine, nii et me hakkame seda tööd tegema,” rääkis ta. “Aga see pole kõige parem töö. Mõnikord me sõidame peaaegu teelt välja või sillalt alla, sest teed on katki. Suurtükituli, õhupommitamised ning isetehtud lõhkeseadeldised ja miinid, mida on Taliban tee äärde paigutanud, on neid aastatega hävitanud.” Ta jätkas: “Mõnikord murduvad ja lõhenevad teed veoautode raskete koormate tõttu. Teed pole ka piisavalt stabiilsed, et kanda ülekoormatud sõidukeid. "

Ohates jõudis ta järeldusele: “Me usume, et Jumal kaitseb meid. Oleme siiski tänulikud oma töökohtade eest.” Nende autojuhtide vaprus hämmastas mind. Sõltumata valdavatest oludest – olgu nendeks siis sõda, ootamatud plahvatused, viletsad teed, lõikav külm või talumatu kuumus – sõidavad nad edasi.

Ma märkasin neid bussifirmasid esmakordselt, kui plaanisin Herati minna. Bussijaamas märkasin erinevate firmade plakateid ja ajaloolisi isikuid, kelle järgi nad nimetatud on: teiste seas Ahmad Shah Baba, Mirwais Hotak ja Wardak Baba. Lõpuks valisin Ahmad Shah Baba. Olin nendega varem sõitnud ja nad olid tuntud oma kiirete, ja veidi ohtlike, autojuhtide poolest. Samuti oma tutvuste poolest inimestega väljaspool ”ohutuid tsoone”, nagu neid nimetatakse.

Istusin oma kohale. Kuulsin, kuidas autojuht kutsus oma assistenti, keda kohalikud kutsuvad “koristajaks”. Kõrvetavas kuumuses pakub koristaja juhile vett ja aitab näiteks katki läinud rehve vahetada. Koristaja saabumisel palus bussijuht tal tuua “kraami”, mis on kohalik koodsõna hašišile.

Sõit Herati mööda eikellegimaad

Alustasime oma sõitu. Lahkusime Kabulist ja 15 minutit hiljem jõudsime Maidan Shari, mis on Maidan Wardaki provintsi pealinn. Kuigi Maidan Wardaki provints asub Kabuli piiri ääres, oli 15 minutiline sõit siiski võrdlemisi kiire. Vaatasin juhi poole. Ta keris kärsitult oma akna alla ning süütas hašiši jointi ehk charsi, mida ta oma huulte vahel hoidis. Ta oli silmnähtavalt närvis, kahtlemata otsimas peatselt sisse hingatavast paksust, meeli pehmendavast tossust oma olekule leevendust. Teda tegi ärevaks miski, millest reisijad veel ei teadnud, kuid see teadmatus jäi üürikeseks. Peatselt lahkusime Maidan Shari ümbritsevast ohutust tsoonist ja sisenesime eikellegimaale. Maale, kus reegleid pole.

Eikellegimaa Afganistanis

FOTO: Erakogu

Eikellegimaa ei hõlma vaid suvalisi Talibani kontrollpunkte, kus sõdurid otsivad valitsuse töötajaid või teatud poliitikute sugulasi ja hõimude liikmed. Need rutiinsed kontrollid polnud põhjus, miks bussijuht oma charsi suitsetas – hullem ootas veel ees. Igatahes, me sõitsime mööda kohalikust Talibani patrullist, meid hoiti kinni paar minutit, kuniks nad jutustasid meie juhiga, kes nüüd üritas meeleheitlikult varjata, kui pilves ta on, kartes karmide sõdurite karistust. Ja nad lasid meil minna.

Nüüdseks oli päike juba ammu kaugete mägede taha loojunud ja ööpimedus meid alla neelanud. Kuniks öine rahu järsult katkes, kui meie buss Talibani ja Afganistani valitsusvägede vahelisse kriiskavasse lahingusse sõitis. Juht käänutas hullunult bussi ühest teeotsast teise, et seda tulejoonest eemal hoida. Pärast igavikuna tundunud hetki jäi kuulide ja rakettide hääl aina kaugemaks, hääbudes ja lõpuks öö jahedusse sumbudes. Me pääsesime välja.

Jõhkarditest maanteeröövlid

Ometi pole Taliban, sõjavägi või nende omavahelised kokkupõrked ainus, mis sõitjaid teedel ohustavad. Hiljem langesime bandiitide ohvriks. Nad olid relvastatud mehed, kes teenisid oma elatist röövides busse, nagu meie oma, ja reisijaid selle peal. Polnud ka haruldane, et bussijuhtidel olid bandiitidega omad kokkulepped ning läbi koostöö ka osa reisijatelt varastatud saagist endale said. Säärane oli džungli seadus, mis väljaspool ohutut tsooni kehtis. Eikellegimaal oli iga mees kuningas.

Polnud ka haruldane, et bussijuhtidel olid bandiitidega omad kokkulepped ning läbi koostöö ka osa reisijatelt varastatud saagist endale said.

FOTO: Erakogu

Bandiidid olid aga hõivatud vastassuunas ehk Kabuli poole sõitva bussi rüüstamisega. Nad tulistasid ka meie bussi poole, üritades meid peatada, aga meie bussijuht kiirendas ja suutis põgenema saada, mil meie kuulasime kuulide kõlksumist vastu bussi metallist tagaosa.

Bandiidid tegutsevad vabamalt aladel, mida kontrollivad valitsuse väed. Talibani kontrollpunkte läbides, just nagu valitsuse omade puhul, soovitatakse meil olla ettevaatlikud. Vahepeal maskeerivad bandiidid end turbanite ja habemete abil Talibaniks, hoolimata levinud teadmisest, et peale kohalike Talibani võitlejate või valitsusametnikega kokkupuutumisele, ei ole nad enamat kui jõhkarditest maanteeröövlid.

Pärast pikale veninud sõitu tegime peatuse, mille reisijad ise välja nõudsid selleks, et palvetada ja jalgu sirutada. Bussijuht suitsetas taas oma charsi närvide rahustamiseks, mis olid pärast lahingust läbisõitmist ja kohtumist tulistamisaltite bandiitidega kindlalt viimse piirini tõmmatud. Pärast palvetamist läksime tagasi bussi. Buss sai üllatavalt kaua rahulikult sõita. Ainsat rahu häirivat turbulentsi tekitas tavapärane lendlev hüplemine, kui buss mööda kiviseid teid sõitis ja aeg-ajalt meie selja taga tolmukeeriseid üles paiskas.

Me jõudsime Helmandisse, kui järsku sattusime järjekordse Talibani ja Afgastani armee tulevahetuse keskele. Meeleheiteni viidud reisijad palvetasid palavikuliselt ja valjult, et Jumal meid kaitseks. Külmanärviliselt suutis juht meid lõpuks ohutusse vangerdada. Tema häirimatule olekule aitas kahtlemata kaasa suur hulk ära suitsetatud hašišit. Kolmteist tundi pärast pimeduses sõitmist – seda soovitatakse, kuna pimedas on tulevahetusi vähem – jõudsime lõpuks Herati.

Bussiga on ohutum sõita öösiti, kui on vähem lahinguid ja tulevahetusi

FOTO: Farhan Hotak

Afganistani transpordisektorit ei panda tihti tähele. Enamgi veel, sektoris töötavad sõitjad on avalikkuse jaoks enamasti nähtamatud, hoolimata sellest, et nad ei sõida lihtsalt teedel, vaid õuduste radadel, millest igaüks kehastab lugematuid lugusid täis surma ja puhast terrorit. Lõppude lõpuks, vaatamata sellele, kui hukka mõistetud ja tabu on hašiši suitsetamine selles valdavalt islamistlikus ühiskonnast, ja sõltumata paljude juhtide andumusest usule, ei ole neist mitmetel oma töö hästi tegemiseks muud valikut, kui pöörduda selle tihke pruuni aine poole.

See hägune suits võimaldab neil vältida adrenaliini ja emotsioonide tulva, kui nad kiirendavad ohutust tsoonist välja eikellegimaale, džunglisse täis lõhkekehi, intensiivseid lahinguid, bandiite ja ohtlikke teid. Olenemata selle illegaalsest staatusest ja tööandjate keeldudest narkootikume kasutada, ei saa eikellegimaal keegi takistada seaduste rikkumist.

Siiski ei pöördu iga bussijuht charsi poole. Piisab vaid sellest, kui mõned näevad droogi mõju oma kolleegidele – paranoiat, hallutsinatsioone, hingamishäireid ja vältimatut sõltuvust. Need, kes selle lõõgasti poole pöörduvad, hoolivad sageli väga vähe, et see on mürk, millest nad sõltuvad. Muude võimaluste puudumisel, asetavad nad end otseselt tulejoonele ja teele terviseprobleemidega elu poole ning ohustamas oma hauatagust elu, mille üle nad sageli murelikult arutlevad. Seda kõike vaid selleks, et perel leib laual oleks.

Loe Ypsiloni intervjuud Farhaniga, kus ta räägib elust Talibani võimu all, Afganistanist laiemalt ning sellest, kuidas on olla vlogger selles keerulises aegruumis.